Teravilja ja rapsitootjaid ühendava Kevili Põllumajandusühistu nõukogu esimees Jaak Läänemets tõdes, et ehkki ka Jõgevalt tuleb välja häid teraviljasorte, on meie põldudel siiski valdavas osas välismaist päritolu vili.

Tema sõnul ei tegele Jõgeva sordiaretajad enda kauba reklaami ja müügiga niivõrd aktiivselt, kui välismaised kaubanduspartnerid. "On kuidagi nii välja kujunenud, et need, kes taimekaitsevahendeid ja väetisi müüvad, esindavad ka välismaiseid sorte," selgitas Läänemets.

Seega paistab, et põllumehel on mugavam saada ühest kohast nii väetised, mürgid kui ka viljaseemne. Ühtlasi tõdeb Läänemets, et viljasordi valik - olgu ta siis hea või halb, kodumaine või välismaine - pole põllumehele hilisema saagi seisukohalt sugugi peamine.

Ka Läänemetsa enda ettevõte müüb põllumeestele viljaseemet ning tema pakutav sortiment on välja töötatud Soomes ja Saksamaal.

Sordiaretus on amortiseerunud, kuid kallis tänapäevastada

Kartulikasvatajatele on kodumaine sort pisut olulisem ning Jõgeva kollane endiselt tugev kaubamärk. Niisiis ongi Jõgeval aretatud kartulisordid väiketalunike seas küllalt populaarsed. Kui jutt läheb aga suurtootjatele, tõdeb ka kartulikasvatajaid koondava mittetulundusühingu Eesti Kartul juhatuse liige Gustav Põldmaa, et suurtalunikud eelistavad pigem välismaiseid sorte.

Et ka suurtootjale sobivaid sorte aretada, see nõuab Põldmaa hinnangul lihtsalt rohkem raha ja paremaid laboreid. Sestap usub ta, et mõistlik oleks kaasata sordiaretusse rohkem välismaiseid ettevõtteid.

"Sordiaretajate tehnika on ajast ja arust," märkis ta. Loomulikult oodatakse uue tehnika soetamisel abi riigilt.

Jõgeva sordiaretus on üks Eesti taimekasvatuse instituudi osakondi, kus töötab üle viiekümne inimese. Instituudi asedirektor Pille Ardel sõnas, et teraviljasortide turul on riigiasutusel välismaiste pakkujatega raske konkureerida. Seetõttu on laual ka mõte sordiaretuse või vähemalt seemnepaljundusega edasi tegelda eraldi riigiettevõtte nime all.

Naabrite kogemus näitab: oma sordist loobuda ei tohi

Meie põhjanaabrid on riikliku sordiaretuse põhimõtteliselt lõpetanud ning seal veavadki asja kodu- ja välismaised eraettevõtted, kel vahendeid rohkem ning müügi alal vabamad käed. Ardel Soome ja Rootsi praktika ülevõtmist siiski ei poolda.

"Mõnedki aastad tagasi olid Rootsi põllumehed väljatulnud sortide üle väga kurvad, sest need ei sobinud enam hästi Põhja- ja Kesk-Rootsi kasvatamiseks. Neid sorte, mis Kesk-Euroopasse sobivad, on Euroopas palju aretatud," selgitas ta, näitlikustades kohaliku sordi olulisust.

Just sobivus kohalikele oludele on põhiline argument kodumaise sordiaretuse jätkamiseks, näiteks ei kimbuta Jõgeva kartulisorte lehemädanik.

Ehkki oma põlde järjekindlalt mürgitavad suurtootjad lehemädanikust ei hooli, on ka kartulikasvataja Gustav Põldmaa hinnangul kodumaised sordid vähemalt mahetalunikele vajalikud.