Professor selgitab, miks alla 16-aastaste sotsiaalmeediata jätmine mõistlik pole
Rootsi meediasse jõudis hiljuti kaubandusminister Per Bolundi (Miljöpartiet – Roheliste Partei) avaldus selle kohta, et lähtuvalt Euroopa Liidu andmekaitse määrusest ollakse valmis astuma riigi tasandil samme laste sotsiaalmeediakanalite kasutamise piiramiseks, kui see toimub vanemliku järelevalveta. Selles, kas vanuse alampiir peaks olema 13 või koguni 16 eluaastat, ollakse eri meelt. Kuidas nõude rakendumist tehniliselt korraldada, ei osanud Bolund veel öelda.
EL-i andmekaitse määruse põhieesmärk on tagada inimeste kontroll oma isiklike andmete üle. Samuti peaks see kehtestama ettevõtetele selge põhimõtte kasutada isikute kohta käivat teavet üksnes konkreetselt kokkulepitud eesmärgil ning tarbija nõusolekul.
Minister Per Bolund on öelnud Rootsi Televisioonile (Sveriges Television) ja päevalehele Dagens Nyheter, et on pigem leebema lahenduse ja madalama vanusepiiri poolt ning leiab, et usutavasti tõuseb uuest korraldusest lõppkokkuvõttes kasu, sest see kutsub vanemaid oma laste veebitegevustega paremini kursis olema. Uus määrus näeb ette, et teatud vanusest nooremad võivad sotsiaalmeedia võrgustikesse sisse logida üksnes vanema või eestkostja loal. Kuigi mitu kanalit (nt Facebook, Instagram ja Snapchat) on juba seadnud sisse 13. eluaasta alampiiri, kehtib see ainult uue konto avamisel ega piira juba pooleliolevat kasutust.
Ehkki Eestis ei ole teema veel nii selgelt päevakorda tõusnud, võib küsimus muutuda aktuaalseks ka siinsete laste ja noorte sotsiaalmeedia kasutajate jaoks. ERR Novaatori küsimustele vastab Tartu ülikooli sotsioloogiaprofessor ja aastatel 2006–2014 kestnud üleeuroopalise teadusprojekti “EU Kids Online” Eesti uurimisrühma juht Veronika Kalmus.
Tartu ülikooli sotsioloogiaprofessor Veronika Kalmus. (Foto: Sven Paulus)
Mis mõtteid ülalkirjeldatud kava teis tekitab?
Ma ei ole päris täpselt kursis selle sõnastusega ega tea, kuivõrd rangelt või leebelt sotsiaalmeedia kasutamist ette kirjutatakse – missuguseid väljendeid seal kasutatakse, missugune see diskursus on. Sõnastuse rõhuasetustest sõltub väga palju. Tõenäoliselt põhineb kava uurimistulemustel, mis näitavad, et lastel ja teismelistel võib tekkida sotsiaalmeedia kasutamisega probleeme. Lisaks on tulnud üksikuid drastilisi juhtumeid ka avalikkuse ette, mis muudab poliitikakujundajad ärevaks.
Mida on teada selleteemaliste uuringute tulemustest?
“EU Kids Online’i” viimased küsitlusandmed pärinevad 2010. aastast, kuid võime eeldada, et arvulised näitajad, mis sel ajal välja toodi, on praeguseks kasvanud kõikides uuringusse hõlmatud vanuserühmades (projekti eri etappides küsitleti 9–16-aastaseid lapsi ja nende vanemaid 25-s Euroopa riigis – toim).
Mõnes mõttes ollakse regulatsiooniga hiljaks jäädud, sest lapsed (rääkimata teismelistest) juba kasutavad väga aktiivselt sotsiaalmeedia kanaleid. Kui praegu hakata seda resoluutselt ja väga karmilt piirama ja keelama, võib see kaasa tuua ebasoovitavaid tagajärgi. Sisuliselt võetaks noortelt ära vabadus otsustada väga loomuliku osa üle nende igapäevaelus.
Kui vaadata kasvõi 2010. aasta küsitluse andmeid, siis on näha, et sõltumata näiteks Facebooki enda kehtestatud 13. eluaasta piirist kasutas sotsiaalmeediat neljandik 9–10-aastastest lastest üle Euroopa. 11–12-aastastest kasutasid sotsiaalmeediat ligikaudu pooled ja vanemates rühmades juba enamus. Teisisõnu on sotsiaalmeediast saanud laste ja teismeliste igapäevaelu lahutamatu osa ning kui praegu hakata kehtestama piiranguid ja keelde, mõjuks see igal juhul ahistamisena.
Seega oleks minu ettepanek kasutada pehmemat sõnastust ja määratleda soovituslik iga, milleni võib sotsiaalmeediat kasutada vanema nõusolekul, või soovituslik iga, millest alates võib seda teha iga ilma igasuguse vanemliku järelevalveta. Mõistagi on regulatsioonide keeles keeruline kasutada pehmeid väljendeid, kuid ranges sõnastuses keelamine võib tuua soovitule vastupidise efekti või muid ebasoovitavaid tagajärgi.
Mida lapsed ja noored sotsiaalmeedia kanalites siis peamiselt teevad?
Eelkõige suhtlevad nad seal oma sõprade, tuttavate ja kaaslastega, keda nad ka päriselus tunnevad. Tegu on reaalsete sotsiaalsete suhete laienemisega, võimalusega olla kontaktis oma sõprade ja klassikaaslastega ka näiteks koolivälisel ajal. Enamik tegevusi, mida nad seal harrastavad, on neile täiesti ohutud. See on lastele loomulik ja vajalik sotsiaalses ja psühholoogilises mõttes.
Kas sel juhul võib öelda, et sotsiaalmeedia kasutamise piirang võiks neile mõjuda kui mis tahes muu suhtlemist piirav asjaolu?
Täpselt nii. See on täiesti võrreldav olukorraga, kus näiteks ei tohiks enam sõbrale helistada ilma vanemliku järelevalveta.
Sotsiaalmeedias varitsevad siiski ka ohud.
Seda ei saa eitada, aga samamoodi varitsevad need tänaval. Lastest rääkides peetakse kõige suuremaks ohuks seksuaalset ahvatlemist ja ärakasutamist ehk virtuaalkeskkonnas sõlmitud kontaktide kaudu reaalelus kohtuma meelitamist. Niisugune oht on olemas, kuid laste teadlikkus sellest on küllaltki heal tasemel.
Teine suur oht, millel võivad olla drastilised tagajärjed, on küberkiusamine, eelkõige eakaaslaste poolt. Sageli on tegu reaalelu suhete ülekandumisega sotsiaalmeedia keskkonda, ent see ei tulene mitte niivõrd kanalist endast, vaid sellest, et kanalit kasutatakse näiteks koolis alguse saanud kiusamise jätkamiseks.
Kindlasti tuleb sotsiaalmeediast rääkides arvestada seda, et see on virtuaalne keskkond, kus on keerulisem piiranguid seada ja nende täitmist kontrollida. Internetis on tunduvalt lihtsam anda oma vanuse kohta valeinfot ning seda ka sageli tehakse, nagu kinnitab “EU Kids Online’i” uuring. Tervelt viiendik lastest nii Rootsis kui Eestis on sotsiaalmeedia kanalite kasutamiseks ennast vanemaks valetanud. Kui nüüd kehtestada veelgi rangem vanusepiirang sisselogimisele, võib eeldada, et see toob kaasa veel ulatuslikuma valetamise ja selle muutumise normiks.
Millised meetmed üldse annaks sotsiaalmeedia kohase kasutamise tagamiseks kasutusele võtta?
Tõenäoliselt tuleks kasutamine siduda inimese identifitseerimise protseduuriga. Aga jääb küsimus, miks seda on vaja või mida sellega tahetakse saavutada. Kui eesmärk on suurendada laste ja noorte turvalisust, aitab pigem teadlikkuse kasvatamine, mitte piirangud.
Teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ongi päris palju korraldatud, eriti Põhjamaades, sealhulgas Rootsis, on olukord suhteliselt hea.
Olen osaliselt nõus argumendiga, et kui uus määrus soodustab laste ja vanemate vahelist dialoogi interneti ja sotsiaalmeedia kasutamise teemadel, on see oma eesmärgi täitnud. Nõustun täielikult, et dialoogi ja suhtlust on vaja, aga seda võiks soodustada palju demokraatlikumate vahenditega kui range seadus, mille kohustuslik täitmine võib kaasa tuua hoopis usaldamatust laste ja nende vanemate vahel. On üsna lihtne ette kujutada, et ülereguleerimisel on soovimatud tagajärjed.
Alustuseks võiks pöörata rohkem tähelepanu sotsiaalmeedia kanalitesse juba sisse ehitatud privaatsust kaitsvatele seadistustele. Vanemad saavad lapsi abistada selles, et muuta nende kontod ja seeläbi veebisuhtlus turvaliseks.
Mida näitab “EU Kids Online’i” uuring lastevanemate informeerituse kohta?
Olukord võib olla muidugi vahepeal muutunud, kuid 2010. aasta andmed näitasid, et riikide vahel valitseb väga suur variatiivsus. Põhjamaade lastevanemad paistavad silma selle poolest, et on üsna hästi informeeritud ja kaasatud ning nad juhendavad laste internetikasutust aktiivselt.
Eestis seis nii hea ei ole. Meil on rohkem passiivseid vanemaid. Põhjused varieeruvad sotsiaal-demograafilistes rühmades. Mõne puhul mängib rolli see, et vanem ise ei kasuta ega tunne sotsiaalmeediat piisavalt hästi selleks, et juhendada, ning seetõttu kaldutakse lapsi ka kergemini keelama ja piirama. Teine osa vanemaid, kes on haritud ja edukad, võivad olla tööga liiga hõivatud ning ei ole piisavalt kaasatud ajapuudusel.
Kas ei peitu siin võimaliku ebavõrdsuse allikas, kui mõelda heaolu erinevale määrale Euroopa riikides?
Selles regulatsioonis valitseb tõepoolest eeldus, et kõik vanemad on ühesugused ning ühevõrra pädevad juhendama ja otsustama, kas lubada või keelata, aga nad ei ole seda. Lisaks ei võeta arvesse, et eri ühiskondades on erinevad heaolurežiimid, mis seavad inimesed väga erinevatesse olukordadesse selles osas, kui palju aega nad saavad pühendada lastega tegelemisele.
Millise reaktsiooni võiks vallandada laste ja noorte sotsiaalmeediakasutust piirava määruse kehtestamine Eestis, kui see sama konkreetselt siin päevakorda tõuseks?
Kujutan ette, et sellise õigusakti vastuvõtmine tekitaks peaaegu samasuguse reaktsiooni nagu kooseluseadus. Selle vahega, et inimesed oleksid rohkem ühel meelel – määruse vastu- nii et ühiskond ei polariseeruks. Üldiselt on Eesti ühiskond üsna selgelt igasuguste piirangute vastu, mis puudutavad sõna-, meedia- ja infovabadust. Vastandumine tekiks pigem ametnike ja seadusandjate ning kodanikkonna vahel. Eelkõige noortes ja tõenäoliselt märkimisväärses osa lastevanemates tekitaks see piirang vastumeelsust.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool