Ühe minuti loeng: kuidas soos süsinikku kinni hoitakse ({{commentsTotal}})

Mis saab soodest, kus varem on kaevandatud turvast, kuidas neis hoida kinni süsinikku ning kuidas võiks need panna tööle keskkonna hea tervise nimel, sellest räägib Tallinna ülikooli ökoloogia doktorant Anna-Helena Purre.

Eestis on ligi üks miljon hektarit turbaalasid, sinna hulka kuuluvad nii looduslikus seisundis sood, aga ka endised sood, mida on inimene kuivendanud. Kuivendatud soid omakorda on kasutatud nii põllumajanduses, metsanduses kui ka turba kaevandamises. Turvas tekib, kui taimed seovad fotosünteesiga rohkem süsinikku kui seda vabaneb nende hingamisega. Samuti surnud taimed soos ei lagune täielikult ja süsinik ei vabane ka sel viisil.

Turvas on meie jaoks oluline maavara, mida kasutatakse nii kütteks kui ka aianduses. Eestis kaevandati 2013. aastal turvast veidi üle ühe miljoni tonni ning kaevandatavad turbaalad katavad ligikaudu 20 000 hektarit. Lisaks praegu kaevandatavatele aladele katavad Eesti maismaast peaaegu 10 000 ha alad, kus kunagi on turvast kaevandatud, kuid kus praeguseks on turbakaevandamine lõppenud. Mis aga saab endistest soodest, kust turba kaevandamine on lõppenud?

Turba kaevandamise järel jäävad meile apokalüptilised väljad — pruunid, suvel krõbisevalt kuivad ning elutud. Samuti lendub neilt aladelt õhku süsinikdioksiidi: Eestis igal aasta ligi 400 000 tonni. Kui looduslikus seisundis sood koguvad endasse süsinikku, siis pärast kaevandamist on nad olulised süsinikutekitajad.

Eesti „süsinikupanuse“ vähendamiseks ning neile aladele uue elu toomiseks on oluline endised turbakaevandusalad korrastada. Sinna võib rajada metsa, veekogu, samuti on võimalik seal kasvatada marju ja energiakultuure. Süsiniku vaatepunktist on parimaks viisiks neil aladel aga üritada taastada soo. Seda koos kõigi soodele iseloomulike tunnustega—kõrge veetaseme ja sootaimedega, kus suure osa moodustaksid turbasamblad, aga kasvaksid ka jõhvikas, murakas, kanarbik ja tupp-villpea.

Freesväljadel soo taastamine on aeganõudev protsess, kus tuleb ette nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Soo taastumise käivitamiseks on vajalik tõsta veetase turbapinna lähedale, mis võimaldab taimedele, eriti sammaldele ligipääsu veele. Suurte alade puhul kiirendab protsessi ka looduslikus seisundis soost pealmise taimekihi, peamiselt sammalde, kogumine ning nende külvamine taastatavale alale. Külvatud taimeosad kaetakse seejärel multšiga, mis loob taimede kasvama hakkamiseks sobiva keskkonna. Nii on võimalik muuta süsiniku tekitajatest taaskord süsiniku kogujad ning uuesti käivitada neil aladel turbateke.

Vähendamaks meie süsinikujälge on oluline muuta suur osa endistest turbakaevandusaladest uuesti sooks, kus kasvavad soodele iseloomulikud taimed, kuhu koguneb vesi ning kus atmosfääris olevast süsinikust moodustuks taas turvas.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: