Ühe minuti loeng: kuidas hoida eesti kultuuri? ({{commentsTotal}})

Foto: Lan Rasso/Creative Commons

Eesti Vabariigi põhiseadus käsib kaitsta ja hoida eesti kultuuri. Aga mida me siis täpsemalt tegema peame kui me ühte kultuuri hoida tahame? Ja mida me üldse kultuuri all silmas peame? Nende küsimuste üle arutleb Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi direktor Tõnu Viik.

Kultuuri kui nähtust on raske defineerida, sest selle sõnaga tähistatakse nii paljusid erineva loomusega asju. Kultuur hõlmab keelt, inimeste tõekspidamisi ja kombeid, materiaalseid esemeid, kunstiteoseid, aga ka ühiseid väärtusi, kollektiivset mälu ja palju muud.

Veel 18. sajandil arvati, et kultuur on professionaalse kunstiloome sfäär, mis hõlmab maalikunsti, teatrit, muusikat, kirjandust ja ka teisi kauneid kunste.

Kultuuriministeeriumid käsitlevad kultuuri enamasti just eelmainitud võtmes. Kuid kultuuri uurivates teadustes on alates 19. sajandist on kultuuri mõiste laienenud kogu inimtegevusele ning eristus “kõrge” ja “madala” kultuuri vahel on hakanud kaduma.

Kultuuri on hakatud mõistma kui ühe rahva eluviisi. Täpsemalt öeldes peetakse kultuuri all silmas neid kollektiivseid tähendusi, praktikaid ja institutsioone, mis eristavad ühe rahva teisest, kristlased moslemitest või keskaja inimesed antiikaja inimestest.

Inimene kui bioloogilise liigi esindaja on kõigis neis kontekstides samasugune, kuid tema arusaamine asjadest, kombed ja tavad ehk käitumismustrid on erinevad.

Loomulikult erineb iga inimene teistest – tal on teistest erinev arusaam maailma asjadest ja teistest erinevad käitumispraktikad. Sellegipoolest sarnaneb tema mõtlemine ja käitumine palju suuremal määral nende inimestega, kelle keskel ta elab, kui nendega, kes elavad temast ajaliselt ja ruumiliselt kaugemal.

Vähe sellest, inimgruppidel on võime luua kollektiivne mälu ühisest minevikust, tulevikuväljavaadetest, reflekteeritud arusaam sellest, kes on “meie”. Indiviidil tekib võimalus tajuda ennast suurema kollektiivse grupi liikmena. Siin võib kasutada Benedict Andersoni vermitud mõistet “kujutletud kogukond”.

Mis teeb inimese maailmataju ja enesetunnetuse sarnaseks teda ümbritsevate inimestega?

See on võimalik tänu jagatud ehk kollektiivsetele tähendustele, mida inimene igapäevaselt kasutab, et asjadest aru saada ja oma tegevusi tähenduslikena tajuda. Võtame näiteks meie silmale avanevad valgustäpid öises pilvitus taevas – neid võib pidada esiisade hingedeks, ingliteks, rebenditeks taevasfääri kangas, või veel millekski.

Kaasaegses ühiskonnas koolihariduse saanud inimene peab neid enamasti kaugeteks helendavateks taevakehadeks, sest nii on teda õpetatud. Väga vähestel on olnud võimalus selles “oma silmaga“ veenduda. Samal põhjusel on vanemates kultuurides ja ühiskondades kehtinud teised versioonid.

Inimene tajub maailma tähenduste kaudu, mida ta asjadele omistada oskab. Enamasti peab ta õigeks ja iseenesestmõistetavaks asjadele nende tähenduste omistamist, mida kasutavad ka teised liikmed tema kogukonnas.

Nii on igale inimkollektiivile omane maailma liigendamine mingite kindlate ühiste tähenduste abil.
Seetõttu ei olnud olnud Vanas Kreekas elava inimese jaoks olemas musti auke, meie jaoks pole jällegi olemas Olümpose jumalaid. Kultuurilised omailmad on eri aegadel ja kohtades erinevad, sest neid moodustatakse vastavalt selles kultuuris kehtivatele tähendusloome võimalustele.

Seega võib kultuuri defineerida kui ühiselt kehtivate tähenduste põimunud mustrit, mis väljendub selle inimgrupi liikmete käitumises, mõtlemises ja eluviisis. Kultuur tähistab ühiselt jagatud tähendusi. Mõistagi on keel tähenduste kõige olulisem kandja ja võimaldaja, sest enamasti omistatakse asjadele tähendusi keele abil.

Kui aga nii, siis on kultuuri rikkus otseselt seotud tähendusteruumi rikkusega. Mida rohkem kollektiivseid tähendusi, seda rohkem tähenduseloome võimalusi selle kultuuri liikmete jaoks, seda rohkem käitumise- ja mõtlemise- ja eluviisi võimalusi.

Mida rohkem on võimalusi, seda rikkam ja atraktiivsem on kultuur. Seda rohkem tõmbab ta inimesi enda juurde. Kultuuri hoidmine tähendab järelikult kollektiivse tähendusteruumi rikastamist.

Kuidas see võiks toimuda? Vastuse saame kui vaatame lähemalt kollektiivsete tähenduste päritolu. Nimelt ei ole pea ükski neist algupäraselt just selle inimgrupi oma. Enamus kollektiivseid tähendusi on laenud teistest kultuuridest.

Kirstlaste jumal Jehoova on Iisraeli jumala Jahve teisendus; moslemi prohvet Ibrahim ei keegi muu kui Iisraeli Aabraham. Eesti laulupidude traditsioon on laen saksa kultuurist. Iga kultuuri tähendusteruum koosnebki õnnestunud tõlgetest ja ülevõtmistest.

Võõrast, mis on hakanud toimima enda omana. Kultuuri hoidmine ei tähenda seega suletust, vaid pidevat liiklust kultuuri piiridel. Õnnestunud liikumist üle kultuuri piiride võib nimetada kultuuritõlkeks: see on protsess, mille kaudu võõrad tähendused saavad meie omaks ning hakkavad kujundama ja looma meie elu ja mõtlemist.

See tulemus ületab tavamehhaanika seadusi: tuleb välja, kultuuri elujõud ei seisne mitte selles, kui palju me seda võõraste kultuurimõjude eest kaitseme, vaid selles, mida intensiivsem on dialoog ja mida rohkem on kultuur võimeline tõlkima.

Elujõulise kultuuri tunnus on see, et mida rohkem võõrast tuleb sisse, seda rohkem on ka oma. Kui tõlkemehhanismid jäävad nõrgaks, hakkab kultuur välja surema. Hoolitsus ühe väikese kultuuri säilimise eest tähendab järelikult panustamist selle tõlkemehhanismide võimekusse.

Kui selle tulemuse abil praegust pagulashirmu vaatleme, siis võime öelda järgmist: kui peaks olema tõsi, et mõnisada või isegi mõnikümmend tuhat sisserännanut võiksid eesti kultuuri ohustada, siis on selle elujõud järelikult juba vaibunud.

Pagulashirmu eeldus on, et eesti kultuur ei ole sissetulijate jaoks atraktiivne ning nad ei ole motiveeritud seda üle võtma. Ja teine eeldus on, et eesti kultuur ei suuda pagulaste kaasatoodud võõrast kultuuri absorbeerida ja selle arvelt rikastuda.

Aga mida elujõulisem on kultuur, seda kiiremini ja seda suuremates kogustes suudab ta võõrast enda omaks muuta. Mida rohkem ta endasse sulgub, seda madalam on tema tõlkevõimekus, ning seda väiksemad on tema šansid globaalses maailmas ellu jääda.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: