Väikesed loomad elavad rasked ajad paremini üle
Headel aegadel läheb hästi suurtel kaladel, aga halvematel aegadel on eeliseid väiksematel. Nõnda võib kokkuvõtvalt ja veidi lihtsustavalt öelda Ameerika teadlaste uuringu põhjal, milles selgitasid nad välja, et devoni ajastu lõpul, umbes 359 miljonit aastat tagasi toimunud suures väljasuremiste laines kadusid eelkõige just kõige suuremat mõõtu selgroogsed loomad.
Tulemus annab uut tuge niinimetatud lilliputi efekti ideele, mille järgi liikide keskmine suurus pärast massilisi väljasuremisi alati väheneb.
Lauren Sallan Pennsylvania ülikoolist ja Andrew Galimberti Kalamazoo kolledžist uurisid enam kui tuhande Devoni väljasuremislaine eelse ja järgse fauna esindaja, peamiselt kalade kehapikkust ja leidsid, et kui kehapikkus enne massväljasuremist keskmiselt ajapikku pigem üha suurenes, siis pärast seda looduskatastroofi olid alles jäänud keskmiselt selgelt väiksemad selgroogsed. Kui katastroofi järgses meres ujuski ringi mõni üksik hiigelsuur reliktkala, siis põhiliselt askeldasid seal ikkagi kilu mõõtu tegelased.
Asi ei olnud mitte ainult selles, et väikesed liigid elasid halvad ajad suurematest paremini üle, vaid ka selles, et uued liigid, mis seejärel tekkisid, nii uued kalad kui ka uued neljajalgsed, olid väikesed. Väikesekasvulisus jäi domineerima ligi 40 miljoniks aastaks.
Põhjuseks, nagu teadlased ajakirjas Science kirjutavad, on arvatavasti asjaolu, et suurekasvulistel selgroogsetel kipub paljunemise kiirus olema suhteliselt väike, eluiga aga suhteliselt pikk. Seetõttu ei suuda need liigid uute oludega väga kiiresti kohaneda. Kiiremini sigivad väikesed liigid saavad ka keskkonnamuutustele sobivaid evolutsioonilisi lahendusi kiiremini läbi katsetada.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa