Eestlaste ja rootslaste esimesed kontaktid leidsid aset juba viikingiajal, mis kestis 8.-11. sajandini. Lääne-Eesti ajaloo lahutamatuks osaks olev rannarootslaste kogukond kujunes aga välja keskajal. Rootsi arheoloog Jonathan Lindström avaldas tänavu raamatu "Piiskop ja ristisõda: 1206", milles käib välja hüpoteesi, et rannarootslaste püsiasustusele panid 1206. aastal aluse Rootsi rannikul asuvalt Ölandi saarelt pärit kolonistid.

„Liivimaa vanemas riimkroonikas on öeldud, et 13. sajandi alguses asus Läänemaale elama palju rootslasi. Taani kroonikatest võib aga leida lühikese lõigu sellest, et peapiiskop Anders Sunesen, kes hiljem sai tuntuks kui 1219. aasta Tallinna lahingust osa võtja, tõi Eestisse koloniste,“ rääkis Jonathan Lindström ERRi raadiouudistele.

Lisaks leidis Lindström Ölandilt arheoloogilist tõendusmaterjali, et just samal ajal jäeti seal maha viis küla. Ölandi külaarhitektuur on aga väga sarnane hilisematele Vormsi ehitistele.

Kui vaadata Ölandi vanu majaplaane, siis on need peaaegu identsed majaplaanidega, mida rannarootslased ehitasid Vormsil ja Noarootsis veel 19. sajandi lõpus.

Rannarootsi muuseumi direktori Ülo Kalmu sõnul tundub täiesti võimalik, et rannarootslaste püsiasustus sai alguse Vormsilt ja levis sealt edasi Mandri-Eestisse. Kalm selgitas, et ka Vormsi ja Noarootsi hilisem rahvaarv on näidanud rootslaste suurt osakaalu.

Jonathan Lindströmil on Vormsiga ka isiklik side. Tema isa oli nende rannarootslaste seas, kes põgenesid Teise maailmasõja ajal paadiga üle mere Rootsi. Kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni elas Vormsi kui omamoodi imemaa Jonathan Lindströmi teadmistes vaid sugulaste kuuldud juttudest.