Keemia-Nobeli said geeniparandusmehhanismide avastajad
Kui miski on rikkis, tuleb see ära parandada. See käib ka DNA kohta. Tänavuse Nobeli keemiaauhinna saajad on aidanud välja selgitada, kuidas inimese keha ise oma DNAd parandab, juhul kui see rikki läheb. Rikki ta läheb, see on kindel. DNAsse tekib ühel või teisel põhjusel muudatusi ehk mutatsioone, mis enamasti pole organismile kasulikud ja võivad soodustada haigusi.
Thomas Lindahl Inglismaalt Francis Cricki instituudist avastas, kuidas parandatakse rakkudes DNAd sellisel konkreetsel juhul, kui DNA pika kaksikheeliksmolekuli üheks lüliks on niinimetatud C tähe ehk tsütosiini asemel sattunud hoopis U täht ehk uratsiil. Lindahl avastas, et sellist asja tuleb igas rakus iga päev ette paarsada korda, nii et sedasorti vigade parandusi tuleb inimkehas teha miljoneid ja miljoneid kordi päevas.
Paul Modrich Ameerika Ühendriikidest Duke'i ülikoolist avastas, kuidas parandatakse DNAd sellistel juhtumitel, kui ühe raku pooldumisel kaheks rakuks tekib DNA kopeerimisel väike viga. Rakkude pooldumine on samuti kehas väga sageli toimuv nähtus ja on väga tähtis, et mõlemasse tütarrakku sattuks ikka ühesugune ja õige DNA.
Aziz Sancar Ameerika Ühendriikidest Põhja-Carolina ülikoolist avastas, kuidas DNAsse tekib muudatusi näiteks päikesekiirguse või näiteks sigaretisuitsu toimel ja kuidas rakud siis seesuguseid kahjustusi parandavad.
Kõik kolm tänavust keemianobelisti on siis aidanud meil aimu saada, millised on need rakusisesed kavalad mehhanismid, mis tagavad meie genoomi püsivuse ja terviklikkuse. Ja nii nagu on tähtsad need mehhanismid, on tähtis ka neid mehhanisme avastada ja tundma õppida ning nõndasamuti väärivad tunnustamist teadlased, kes ongi siis neid mehhanisme avastanud ja uurinud.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
