Esmaspäeva õhtul toimunud NASA pressikonverentsil esitletud ja ajakirjas Nature Geoscience avaldamist leidnud tulemustes pole ideelises mõttes midagi uut. Georgia tehnoloogiainstituudi doktorikandidaat ja uue töö kaasautor Lujendra Ojha märkas juba 2010. aastal mitmetel Marsi nõlvadel perioodiliselt moodustuvaid kuni viie meetri laiusi tumedaid vööte, mis tundusid justkui pisarajälgedena nõlvadel allapoole valguvat.

Ühe kõige tõenäolisemaks peetava selgituse kohaselt oli nende taga vedelas olekus vesi. „Seda on varem mitmel korral arvatud ja otseselt või kaudselt üritatud tõestada ehk siis üks mitmest hüpoteesist probleemile, mis on iseenesest väga intrigeeriv ja olulise tähendusega,“ selgitas Tartu ülikooli geoloogia osakonna professor Kalle Kirsimäe. Alternatiivselt on vööte senini seostatud näiteks teravooludega ehk kuiva teralise materjali voolamise ja varisemisega järsematel nõlvadel.

Uues töös leiab Ojha kaaslastega, et vahepeal kogutud andmed „toetavad tugevalt“ nn veehüpoteesi. „See on päris kõvasti öeldud. Saaks olla veel kindlam, kui keegi näiteks istuks kohapeal ja teeks otse vaatluse või kulgur võtaks voolu kohast proovi ja näitaks mingite hüdraatfaaside (soolade) esinemist,“ märkis Kirsimäe.

Ojha lähtus järelduste tegemisel Marsi ümber tiirleva Marsi Luuretehiskaaslase poolt tehtud ülesvõtetest. Satelliit jälgis vaatlusperioodi vältel huvialuseid piirkondi iga päev kella kolme paiku päeval. Töörühm pani tähele, kuidas vöödid Marsi suveperioodil järjest kasvasid ja laienesid, et siis talve saabudes taas kaduda. Protsess algas vaid juhul, kui pinnase temperatuur ületas -23 °C.

Uurimisaparaadi CRISM instrumendi abil tehtud spektraalanalüüsi käigus tegi töörühm kindlaks, et vöötidel leidus erinevaid sooli nagu magneesiumperkloraat, magneesiumkloraat ja naatriumperkloraat rohkem kui piirkonnale iseloomulik. Soolakristallide vahel võis märgata omakorda vee molekule. Ojha hinnangul on seetõttu äärmiselt tõenäoline, et soolad kanti sinna vedela vee poolt. Otseselt pole võimalik hüpoteesi tõestada, kuna tehiskaaslane lendas üle huvialuste piirkondade ajal, mil Marsi pinna temperatuur on ekvaatori lähistel suhteliselt kõrge ja vesi seega kõige altim aurustuma.

„Na/Mg-perkloraadid võivad alandada soolalahuste külmumistemperatuuri piirini, kus see võiks Marsi ekvatoriaalpiirkonnas soodsatel tingimustel püsida pinnase ülemistes kihtides ja lühiajaliselt Marsi pinnal vedelana,“ sõnas Kirsimäe uurimistulemusi kommenteerides. Perkloraate on tema sõnul Marsi pinnases registreeritud alates Vikingi uurimisaparaatide Marsile saatmisest saadik, kuid mitte nüüd tähelepanu püüdnud setetes.

Ojha töörühm spekuleerib Tšiilis asuva Atacama kõrbes elutsevate mikroorganismide näitel, et hüdraatunud soolad võivad pakkuda varjupaika mikroorganismidele ja võiksid olla seeläbi üheks võimalikuks paigaks, kust Marsil elu otsida. Sarnaselt märgib Kirsimäe, et vee vähemalt ajutiselt soolalahusena vedelas olekus olemine on väga intrigeeriv just seoses algeliste eluotsingute Marsil. Samas nendib, et taolised lahused pole just kõige elusõbralikumad.

Järgmise sammuna loodavad NASA teadlased välja selgitada, kust pärineb soolvee moodustumiseks vajalik vesi. Ühe võimalusena immitseb see suvekuudel pinnale poorsetest kivimitest, alternatiivselt leidub Marsi pinna all allikaid, ent nendega poleks võimalik selgitada näiteksvööte, mis tekivad kraatriharjadel. Viimaks võiksid soolad imeda käsnana veeauru otse atmosfäärist. Ojha töörühm peab tõenäoliseks just viimast.