Suur osa meist peab tänapäeva infoühiskonda ning selle eeliseid enesestmõistetavaks: me säästame tublisti aega, kui saame näiteks tulusid deklareerida ja ülikoolide kursustel osaleda kodust või kontorist väljumata. Tänu e-teenustele ja digisuhtlusele jõuame me tunnis, päevas, kuus oluliselt rohkem – vähemalt teoreetiliselt. Elu infoühiskonnas on seetõttu mitmekesisem ja kiirem.

Ajasotsioloogid räägivadki sotsiaalse ja subjektiivse aja kiirenemisest – tundest, et me peame töötama, õppima ja suhtlema üha kiiremas tempos, et suuta tehnoloogiliste ja ühiskondlike muutuste ja nõudmistega kaasas käia. Aja kiirenemise tunnet võimendavad eriti nutiseadmed, mis võimaldavad olla pidevalt ühenduses ja suhtluseks kättesaadav, kuid ühtlasi kohustavad selleks. Nii kipuvad kaduma piirid töö- ja vaba aja, avaliku ja eraelu vahel. Üha raskem on end välja lülitada, aega maha võtta, süveneda.

Meie uuringud näitavad, et inimesed küll kohanevad kiireneva ühiskonnaelu ja nn nutiajaga, ent erineval määral. Nooremad põlvkonnad suudavad rohkem harrastada rööprähklemist ehk teha mitut asja samaaegselt ning mahutada sel moel rohkem tegevusi ühte ajaühikusse. Need, kes rööprähklevad rohkem, hindavad oma sotsiaalset positsiooni kõrgemalt ja tunnevad end õnnelikumana.

Siiski tasub kriitiliselt küsida: mis piirini on aja kiirenemine kestlik ja kus paikneb sotsiaalsel spidomeetril punane vahemik, kuhu jõudes infoühiskonna mootor kriginal kokku jookseb?