Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

100 sekundi video: Aja kiirenemine infoühiskonnas

Kaasaegsed võrguühendatud kommunikatsioonivahendid annavad küll võimaluse olla pidevalt kõigega kursis, ent nende tarvitamine kaotab samal ajal seniseid piire. Nende teemade üle arutleb Tartu ülikooli sotsioloogia õppetooli juhataja professor Veronika Kalmus.

Suur osa meist peab tänapäeva infoühiskonda ning selle eeliseid enesestmõistetavaks: me säästame tublisti aega, kui saame näiteks tulusid deklareerida ja ülikoolide kursustel osaleda kodust või kontorist väljumata. Tänu e-teenustele ja digisuhtlusele jõuame me tunnis, päevas, kuus oluliselt rohkem – vähemalt teoreetiliselt. Elu infoühiskonnas on seetõttu mitmekesisem ja kiirem.

Ajasotsioloogid räägivadki sotsiaalse ja subjektiivse aja kiirenemisest – tundest, et me peame töötama, õppima ja suhtlema üha kiiremas tempos, et suuta tehnoloogiliste ja ühiskondlike muutuste ja nõudmistega kaasas käia. Aja kiirenemise tunnet võimendavad eriti nutiseadmed, mis võimaldavad olla pidevalt ühenduses ja suhtluseks kättesaadav, kuid ühtlasi kohustavad selleks. Nii kipuvad kaduma piirid töö- ja vaba aja, avaliku ja eraelu vahel. Üha raskem on end välja lülitada, aega maha võtta, süveneda.

Meie uuringud näitavad, et inimesed küll kohanevad kiireneva ühiskonnaelu ja nn nutiajaga, ent erineval määral. Nooremad põlvkonnad suudavad rohkem harrastada rööprähklemist ehk teha mitut asja samaaegselt ning mahutada sel moel rohkem tegevusi ühte ajaühikusse. Need, kes rööprähklevad rohkem, hindavad oma sotsiaalset positsiooni kõrgemalt ja tunnevad end õnnelikumana.

Siiski tasub kriitiliselt küsida: mis piirini on aja kiirenemine kestlik ja kus paikneb sotsiaalsel spidomeetril punane vahemik, kuhu jõudes infoühiskonna mootor kriginal kokku jookseb?

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: