Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Euroopa keskkonnaagentuuri tegevjuht: EL peab haarama keskkonnaküsimustes juhtrolli

Hans Bruyninckx.
Hans Bruyninckx. Autor/allikas: Euroopa Keskkonnaagentuur

Veebruaris ilmunud Euroopa keskkonna seisundit hinnanud raportis „Euroopa keskkond 2015 — seisund ja väljavaated“ nenditakse, et kuigi Euroopa progress on olnud märkimisväärne, ollakse 2050. aasta nägemusest veel kaugel. Euroopa keskkonnaagentuuri tegevjuht Hans Bruyninckx leiab ERR Novaatorile antud intervjuus, et Euroopa Liit peaks liikuma jõulisemalt ringmajanduse suunas ja võtma keskkonnaküsimustes maailmaareenil taas juhtrolli.

Raportit sirvides jäi silma, et kui lühikeses perspektiivis ehk 5-10 aasta lõikes annavad Euroopa edusammud alust ettevaatlikuks optimismiks, on tulevik sellegipoolest küllaltki tume. Miks näeme sedavõrd teravat kontrasti?

Kui me vaatame Euroopa keskkonna muutumist viimase 10–20 aasta jooksul, siis on see kindlatel poliitikatel põhineva lähenemisviisi tulemus. Oleme edukalt vähendanud vee-, õhu- ja tööstussaastet, suudame prügi suhteliselt hästi koguda ja teinud edusamme taaskasutamise vallas. Ent kui vaatame meid tulevikus ootavaid väljakutseid, siis peame hoolikamalt läbi mõtlema, kus lõpetada tahame.

Kaugema visiooni kohaselt peaksime aastaks 2050 minema üle süsinikuvaesele majandusele ehk eemaldama süsiniku muu hulgas energeetika- ja transpordisektorist ning võtma kasutusele ringmajanduse mudeli. See ei tähenda väiksemat saaste hulka, vaid on lahendus, mis hõlmab ressursside paremat kasutust ja praegusest oluliselt teistsugust tooteloomet. Samuti peaksime tugevdama oma rahvusliku kapitali ja ökosüsteeme, mis tähendab enamat kui reostuse veekogudest eemal hoidmist.

Nii on ühest küljest meie senine lähenemisviis olnud edukas. Samas teame, et kui tahame jõuda 2050. aasta eesmärgini, nõuab see teistsuguseid meetmeid. Need seostuvad tihedamalt sellega, kuidas me toodame ja tarbime. Viimase paarikümne aasta vältel oleme näinud selles vallas üleilmastumist, mis hõlmab olemuslikult jätkusuutmatut tootmist-tarbimist. Kaugemale vaadates näeme süstemaatilist dimensiooni ja selle globaalset tahku. Nende kahe kombineerimisel on selge, et Euroopa (ja muu maailm veelgi rohkem) peab nende väljakutsetega kohanema.

Seega oleme vähem optimistlikud, et jõuame praeguste lahendustega seatud sihtmärgini. Siin peavadki mängu tulema poliitikad. Avaliku ja erasektori – ma arvan, et ka suurettevõtete tegevjuhid on seda mitmes mõttes – poliitikakujundajad saavad tuleviku väljavaadet muuta. See on nende ülesanne.

Kas võiksite välja tuua paar edulugu?
Kui vaadata näiteks Euroopa veekvaliteeti viimaste aastakümnete jooksul, siis on see mitmeti paranenud. Meie veeteed, mis olid 30-40 aasta eest tõsiselt reostunud, on palju paremas seisus. Kuigi meil on selles osas veel palju teha. Samuti on õhukvaliteet enamikes linnades oluliselt paranenud. Võib öelda, et oleme lahendanud happevihmade probleemi, mis oli eriti Ida-Euroopas kuni 1990. aastateni märkimisväärne murekoht ja eemaldanud õhusaastest plii. Neid jagub.

Kuidas saab praegust elatustaset kaotamata olla veelgi keskkonnasäästlikum?
Euroopa seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm on selles osas küllaltki ühene. Selles räägitakse jätkusuutmatust tarbimisest ja tootmisest. Viis, kuidas meie praegune ühiskond korraldatud on, sh transport; energia; kuidas me maju ehitame; toit, mida, mida, me sööme; põllumajandus, pole üleilmse pikaajalise jätkusuutlikkusega üldsegi kooskõlas.

Kuid arvan, et esimene ja oluline samm on tunnistada poliitilisel tasandil probleemi olemasolu selle suhtes midagi ette võtmiseks. See on Euroopa Liidu pikaajalise poliitika planeerimise eesmärk. Kui meil on aastaks 2050 süsiniku eemaldamise kava, siis peab see olema kooskõlas pikaajalise jätkusuutlikkusega. Kui liigume lineaarsest majandusest, mis põhineb loodusressurssidel ja mitte eriti hästi disainitud toodetel, mida sa eriti pikalt ei kasuta ja ära viskad või põletad, ringmajandusse, tuleneb see mõistmisest, et praegune ressurssikasutus pole jätkusuutlik.

Usun, et teadmised on olemas ja poliitilistes ringkondades tunnistatakse seda. Seega on meil vaja, et ühiskond end ümber korraldaks. Üleilmsel skaalal toob see välja ka jätkusuutliku arengu eesmärkide olulisuse. On küllaltki selge, et kui liigume 9–10 miljardi inimese suunas, kellest enamikul on endiselt õigustatud ootused paremale elule – see ei tähenda ilmtingimata rohkemate asjade omamist, vaid paremaid elamistingimusi, tervishoidu, taristut, haridust ja võimalusi – peame seda tegema. Seatud eesmärgid peaksid siduma selle planeedi kandevõimega.

Euroopa Liit on olnud seni maailmas tuntud ettevaatusprintsiibi hoolika rakendamise poolest. Ometigi oleme näinud viimastel aastatel geneetiliselt muundatud põllukultuuri kasvatamist ja neonikotinoidide kasutamist puudutavate debattide valguses bloki ühtsuses mõrasid. Millisel määral suudab ühendus taolises olukorras välisele survele vastu panna?
Kui vaadata printsiibi rakendamist toidu ja kemikaalide vallas, siis pole Euroopa lahendus viinud GMO-de ning toidusüsteemis ja põllunduses erinevate kemikaalide laia levikuni. Meie lähenemisviisi keskmes on tugev ja sõltumatu teaduslik alus. Samuti on meil liidu tasemel tehtavad soovitused. Mõnede küsimuste puhul üritavad liikmesriigid tekitada endale täiendavat otsustusruumi, kuid üldiselt on lähenemisviis olnud küllaltki edukas.

Kui võrdleme Euroopat Ladina-Ameerika, Aasia ja Põhja-Ameerikaga, siis nende küsimuste puhul võime õigustatult öelda, et suhtume neisse oluliselt teistmoodi ja oleme suutnud põhimõtet ellu viia sõltumatult sellest, kuhu maailma majandus liigub. Kas süsteemile avaldatakse survet? Otseloomulikult. Seda nimetatakse poliitikaks. Sul on lobirühmi mõlemal pool.

Nii et meil pole vaja muret tunda ka järgmise kümnendi suhtes?
Mul pole kristallkuuli, kuid ma ei näe lähenemisviisis hetkel ulatuslikku muutust. Selgelt ei osuta meie täienenud teadmusbaas selles suunas, et me peaksime printsiibist loobuma. Vastupidi, mõistame üha paremini ja paremini, et kui teadlased on minevikus hoiatanud potentsiaalsete riskide ja kulude eest, mis on viinud varajase sekkumiseni, siis on see olnud enamikel juhtudel õige otsus. Kui meie teadmuspagas ratsionaalsena püsib, ei muutu see nii pea.

Pöördudes tagasi raporti „Euroopa keskkond 2015 — seisund ja väljavaated“ juurde. Selles märgitakse, et 2050 visiooni teostamise üheks kandvaks ideeks on majanduse rohelisemaks ja süsinikuvaesemaks muutmine. Samas nenditakse selles, et tänaseks jõustunud meetmetega pole võimalik jõuda isegi 2030. aastaks seatud eesmärkide täitmiseni..
See on selge. Kui tahame vähendada süsinikuheitmete hulka 2030. aastaks 40 protsendi võrra, on meil on vaja uut poliitikat. Oleme seda toonitanud ka enne. Sama on märkinud Euroopa Komisjon – Euroopa Nõukogu ja liikmesriigid teavad seda väga hästi. Me ei saa niimoodi jätkata ja oodata, et eesmärk täidab end iseeneslikult. Peame integreerima kliimaeesmärke rohkem teiste poliitikatega. See puudutab nii transpordisüsteemi, põllumajandust, otseloomulikult energeetikasektorit.

Seni on Euroopa keskendunud peamiselt tõhususe tõstmisele. Kuna sellega saab minna vaid nii kaugele, siis mis meetmeid Te ise tulevikus näha tahaksite?
Kui mõelda näiteks transpordisektori peale, siis oleme olnud mootorite efektiivsuse tõstmises äärmiselt edukad, isegi 20 aasta lõikes. Ent kui tahta süsteemi süsiniku sisaldust vähendada, peab tegema midagi muud. Osa sellest hõlmab tehnoloogiasiiret – elektriautodele üleminekut. Kuid see on vaid osa lahendusest. Linnu tuleb projekteerida ja ümber organiseerida viisil, et need julgustaksid jala käimist ja rattaga sõitmist.

Kui vaadata näiteks Tallinna, siis võiks inimesed teha seda siin palju rohkem. Maastik on küllaltki lauge, linn pole eriti suur. Kui ma võrdlen Kopenhaagenit, kus ma praegu elan, Belgiaga, kust ma pärit olen, siis ilmestab see suurepäraselt, et kui juurutada läbimõeldud meetmeid ratta või ühistranspordi kasutamise julgustamiseks, siis on tulemuseks hoopis teistsugune linn. Kui vaadata tõhususe tõstmisest kaugemale, peaksime nägema taoliseid siirdeid senisest rohkem

Sama kehtib toidu ja põllumajanduse kohta. Võid muuta seda järjest tõhusamaks, kuid päeva lõpuks peab seda integreerima ülejäänud toidusektoriga. Muidugi on see tundlik teema. Toit on kultuur, pereelu osa ja vaba valik, kuid peame mõistma, et me ei saa toita kümmet miljardit inimest, kes söövad nädalas kilogrammi veiseliha või tarbivad sama palju suhkrut kui keskmine lääne inimene praegu. Järgmisele tasandile jõudmiseks on vaja süsteemsemat lahendust.

Selle aasta suvel jõudis Hollandis lõpule tavakodanike poolt algatatud kohtusaaga, mis kohustas riigi valitsust kärpima süsinikuemissioone jõulisemalt kui viimane plaanis. Kui suurt rolli taoline alt lähtuv surve tuleviku poliitikate kujundamises mängib ja kas seda peaks julgustama?
See pole emb-kumb ega või tüüpi küsimus. Märgime raportis, et meil on vaja muutust süsteemi tasandil, mis hõlmab nii valitsuse üles-alla rakendatavaid meetmeid kui altpoolt lähtuvaid sotsiaalseid tegevusi. Küsimus on kompassinõela suunamises jätkusuutlikuma tuleviku suunas. Selleks on vaja kõikide tasandite osalust. Kui hakkame vaidlema selle üle, kas initsiatiiv peaks tulema alt või ülevalt, muutub see kiiresti tundetuks debatiks.

Peame tabama loovuse ja innovatsiooni doni ning mõistma paremini, mis juhtub linnade ja meie noorte inimestega. Kastist välja mõtlemist ja uudseid lahendusi kohtab järgmise 30–40 aasta jooksul järjest enam. Selle olemuse hoomamine ja laiemate muutuste konteksti paigutamine on möödapääsmatu. On teine küsimus, kas meil on vaja rohkem taolisi kohtuasju. See on Hollandi lahendus, mida võib näha ka Belgias ja Prantsusmaal, nii et protsess kestab edasi. Tulevik näitab, kas see viib millegi enama, kui vaid probleemile tähelepanu juhtimiseni.

Ei saa mööda ka sellest, et selle aasta novembris algab Pariisis uus kliimakohtumine. Milliseid erinevusi Te selles näete, kui võrrelda seda 2009. aasta Kopenhaageni kohtumisega?
Vajadust hoida temperatuuritõusu alla kahe kraadi tunnustatakse laiemalt. Ent meil on vaja üleilmset akordi, mis on siduv ja piirab temperatuuri tõusu. Kas me oleme selleni jõudnud? Ei!

Me oleme kohtumisest kahe kuu kaugusel, kuid usun, et kõik, keda see puudutab, teavad seda. Võime ainult loota, et meie juhtivad poliitikud jõuavad vajaliku kompromissini ja leiavad nii nägemuse kui julguse, et liikuda siduva kokkuleppeni. Hetkel on meil vähem kui 60 riiki, mis on oma lubadused kasvuhoonegaaside emissioone kärpida, avalikuks teinud, ja see ei too meid alla kahe kraadi. Poliitikute ülesanne on see vahe sulgeda

Arvestades, et Euroopa Liidul on raskusi omaenda 2030. aastaks võetud kohustuste täitmisega, kas ja kuidas saame me ülejäänud maailmale eeskujuks olla?
Euroopa Liidul on siin oma roll täita ja sel on kindlasti oma sõnum. Kui vaadata Kyoto protokollile alla kirjutanud tööstusriike, siis on Euroopa ainus piirkond, mis on muutnud järjekindlalt antud lubadusi siduvaks ja järginud (emissioonide) trajektoori, mis on need kohustused ka täitnud. Sarnaselt ütleme me praegu siduval viisil, et lubame vahemeetmetega vähendada kasvuhoonegaaside hulka 2030. aastaks 40 protsendi võrra, mis on kooskõlas IPCC soovituste ja kaugema tuleviku emissioonidega.

Kui planeedil on mõni piirkond, kus mitte vaid üks riik, vaid 28 peavad Kyoto leppest kinni, siis on see Euroopa. See ei tähenda, et oleme igast küljest ideaalsed ja kui kõik käituksid nagu meie, oleks probleem lahendatud. Ent viidata, et probleem seisneb Euroopas, pole kindlasti kooskõlas pildiga, mida mina näen.

Mida tahaksite ise rõhutada?
Usun, et elame Euroopa lõimituse kontekstis väga huvitaval ajal. Meil on terve projekti kohta palju küsimusi. See pole pelgalt üleilmastumise surve tõttu, vaid ka kultuurilistel põhjustel. Kuid peame mõistma, et Euroopas elab umbes kaheksa protsenti maailma elanikkonnast. Pole teist viisi, kuidas saaksime maailmaasjades kaasa rääkida, kui ilma tugeva ja ühtse hääleta. See peab eriti paika juhul, kui tahame rääkida teiste suurte mängijatega kliimast, energiast ja looduskapitalist.

Mu sõnum on, et Euroopal peaks olema rohkem enesekindlust. Meil on suur teadmuspagas ja palju kogemusi, kuidas koos töötada. Räägime sektoritest, kus meie majandusel ja teadlastel läheb küllaltki hästi. Selle asemel, et olla sabaslonkija, võiksime olla 21. sajandil rohe- ja ringmajanduse Räniorg.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: