Rahatarkus – kas eestlaste suur eelis või üldinimlik nõrkus? ({{commentsTotal}})

Leonore Riitsalu
Leonore Riitsalu Autor/allikas: Erakogu

Rahatarkus ehk finantskirjaoskus on viimaste aastate moesõna. Selles, mida see tähendab, on aga omajagu segadust, kirjutab Tartu ülikooli rahatarkuse lektor Leonore Riitsalu.

Ühed arvavad, et tegu on teadmiste ja oskustega: oskus arvutada liitintressi, võrrelda erinevate finantsteenuste tingimusi ja teadmine, kuhu probleemide korral abi saamiseks pöörduda. Teised usuvad, et teadmised ja oskused on kahtlemata vajalikud, kuid oluline on tegelik käitumine. Nii on ka Eesti elanike finantskirjaoskuse edendamise programmis see mõiste lahti seletatud kui rahaasjades arukate otsuste tegemiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud ning nendele tuginev käitumine. Mis aga käitumist mõjutab, ja veel keerulisem, kuidas käitumist mõjutada, on kõigi selles valdkonnas tegutsejate suur peavalu.

Nii on suunatud pilgud majandusteadusest ja õigusest sotsioloogia ja psühholoogia poole. Viimaste aastate moesuund on luua valitsuste juurde käitumise mõjutamise üksused. Kõige tuntumad neist tegutsevad Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. Kel rohkem huvi, toksige Google´isse või mõnda teise otsimootorisse märksõnad Behavioural Insights Team või The Nudge Squad.

Teadmised versus tegelik käitumine

Psühholoogia ja käitumisökonoomika uurijad juhivad tähelepanu, et inimesed ei ole alati ratsionaalseid ja ei tee alati teadlikke kaalutletud valikuid. Veel hullem, kui majandusteadlased räägivad eelistustest, siis käitumisteaduste eksperdid näitavad, et inimesed ei tea alati isegi oma eelistusi.

Samuti on eelistused ja otsused mõjutatavad ilma et inimene ise seda märgata oskakski. Näiteks tegi psühholoogia ja käitumisökonoomika professor Dan Ariely katse, kus inimestel paluti kirja panna oma isikukoodi viimased kaks numbrit ja seejärel põhjalike kirjelduste alusel hinnata, milline võiks olla kirjeldatud peene prantsuse veini hind. Iseenesest ei tohiks neil kahel asjal omavahel mingit seost olla, kuid tulemus oli üllatav. Need, kelle isikukoodi viimased kaks numbrit moodustasid pisema summa, pakkusid hinnaks keskmiselt 8,64 dollarit, suurema arvuga inimeste viiendikus hinnati täpselt sama veini väärtuseks aga 27,91 dollarit. Suur erinevus tulenes varem mõeldud numbrist. Kuigi neil kahel asjal omavahel seost pole, tekkis siiski nende vahel alateadlikult võrdlusmoment.

Rahaasjus arukate valikute tegemiseks on vaja teadmisi ja oskusi, selles pole mingit kahtlust. Võime uhkusega öelda, et teadmistega on Eestis väga hästi ja aina paremaks läheb. Käitumise kohta seda paraku öelda ei saa – 2010 olime rahvusvahelises võrdluses teadmistelt teisel, aga käitumiselt viimasel kohal. Kuidas see pingerida muutunud on, selgub järgmisel aastal kui OECD kõigi osalenud riikide andmed analüüsitud saab. Suurt lootust meil aga hellitada ei tasu: värske Saar Polli läbi viidud uuring näitab, et teadmised on viimase viie aasta jooksul Eestis paranenud, aga käitumine pole oluliselt muutunud.

Inimese enda valikud versus targalt suunav keskkond

Nii nagu finantskirjaoskuse defineerimisel jagunevad teadurid ja praktikud kahte koolkonda, nii on ka käitumise mõjutamisel kaks mõneti vastandlikku lähenemist. Ühed, kes keskenduvad inimese psühholoogiale ja püüavad aidata leida motivatsiooni ratsionaalsusest kõrvale kallutavatest teguritest üle saada. Teised aga usuvad, et olulisem on kujundada keskkonda, näiteks luua finantsteenuseid, mis jagavad raha inimese eest erinevatesse säästupõrsastesse vastavalt tema seatud eesmärkidele. Näiteks on üks "purk" mustadeks päevadeks kogumiseks, kui see täis saab, läheb ülejäänud automaatselt palgast maha võetud või inimese enda üle kantud rahast pikaajalisemate eesmärkide nimel investeerimiseks.
Mõlema mõjutamise suuna puhul tekib küsimus vastutusest.

Kui kaugele on eetiline inimest suunata ilma talle kahju tegemata? Kui kaugele võib nügimise ja mõjutamisega minna ilma inimese eest otsust ära tegemata? Kuidas mõjutada vaid neid, kes mõjutamist vajavad ja mitte neid, kes niigi juba targalt toimetavad?

Neil teemadel on kirjutatud palju artikleid ja raamatuid, aga ühest ja universaalset vastust pole olemas. Inimestelt küsimine ei pruugi ka lahendust pakkuda. Enda sõnul inimesed küll tahavad ise vabalt valida paljude erinevate võimaluste vahel, aga tegelikkuses pole nad selleks suutelised. Liiga suur valik tekitab segadust ja ebakindlust.

Columbia ärikooli professor Sheena Iyengar on teinud katseid nii moosipurkide kui pensionifondide valiku pakkumisega, mõlema puhul on tulemus sama: lai valik on tore, aga neist ühte on suuteline välja valima vähesed. Kui valikus oli kõigest kuute sorti moosi, tegi oma ostuotsuse kuus korda enam inimesi kui kuus korda suurem valiku puhul. Tundub absurdne? Aga mõelge ise, kui lihtne ülesanne on 24 moosi omadusi ratsionaalselt võrrelda? Mõni ime siis, et kui valida on 20 kohustusliku pensionifondi vahel, on tingimusi enne valiku tegemist oma sõnul võrrelnud vaid üheksa protsenti Eesti elanikest.

Rahatarkus Tartu ülikoolis

Tartu ülikoolis on rahatarkust võimalik õppida juba teist aastat üleülikoolilise valikainena. Seal püüame aru saada, mis meie käitumist rahaasjus mõjutab ja kuidas saaksime ise arukamaid otsuseid teha. Õigemini, kuidas üldse otsuste tegemiseni jõuda, mugavam on ju jääda oma harjumuste juurde kui hakata muudatusi tegema. Mõned teadlased nimetavad seda status quo eelistamiseks, teised vähima vastupanu teed minemiseks. Mida teha, et mugavustsoonist välja astuksime ja enda tegevusetusele põhjenduste otsimise asemel tegutsema asuksime?

Kõige tõhusamate mõjutajatena on eksperimendid välja toonud selged eesmärgid, nende saavutamisele pühendumise ja sõprade ning lähedaste mõju. Näiteks kui olen otsustanud koguda raha järgmisel suvel Itaaliasse sõitmiseks, siis rahakotti pandud foto sihtkohast aitab mul emotsiooniostudele vastu seista. Kui olen sõbrale lubanud, et vahetan panka ja viin kõik oma arveldused veel sel kuul üle, siis on mul raskem see tegemata jätta kui ainult endamisi mõtisklenud oleksin.

Tegeliku valiku tegemisega on hädas suurem osa Eesti elanikest. Värske uuringu andmetel on üksnes seitse protsenti Eesti elanikest täiesti kindlad, et nad on oma pensionipõlve rahaliseks kindlustamiseks head valikud teinud.

Pensionisüsteemi võib kiita või laita, aga on paratamatus, et vananeva rahvastiku juures ei ole võimalik enam üksnes riiklikust pensionist enam hästi toime tulla. Lisaks pensionisammastele loodavad Eesti inimesed toetuda laste või abikaasa toele, ettevõtlustulule ja kinnisvara müügile. Huvitav on asjaolu, et juba pensionile jäänud inimesed enam laste ja abikaasa tuge sissetuleku allikana nii palju ei nimeta.

Investeerimine pole Eestis just populaarne, vaid üks protsent siinsetest elanikest on viimase kahe aasta jooksul aktsiaid ostnud. See viib meid tagasi teadmiste ja käitumise lõhe juurde. Loogiline oleks ju ebakindlust vähendada ja oma heaolusse aegsasti investeerida, aga numbrid räägivad teist keelt.

Võti on siin motivatsioonis. Mugav on endale kinnitada, et rahast, ajast ja teadmistest ei piisa rahaasjade pikaajaliseks planeerimiseks. Ebamugav on hakata oma kulusid ja tulusid põhjalikult analüüsima, otsima kohti kokkuhoiuks ja võimalusi säästmiseks, investeerimisfondide tingimuste võrdlemisest rääkimata. "Ei saa öelda, et pole varem oma pensionipõlve võimalikke stsenaariume nii- või naapidi peas veeretanud, kuid mõtlemisest kaugemale siiski ka ei ole jõudnud. Tegudeni jõudmiseks on vaja suuremat tõuget,” tunnistas üks eelmisel sügisel Tartu ülikoolis rahatarkuse kursusel osalenud tudeng.

Leonore Riitsalu uurib finantskirjaoskust EBS doktorandina, on Tartu ülikooli sostioloogia assistent ja külalislektor EBS-is. Ta on MTÜ Rahatarkuse üks asutajatest. MTÜ Rahatarkus soovib parandada Eesti inimeste oskusi oma rahaasju korraldada, et nii igapäevasel majandamisel kui ka pikemas perspektiivis edukalt hakkama saada.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: