Kuigi naistest vabakuulajad liikusid Tartu ja enamikus teistes Venemaa ülikoolides juba kümme aastat enne sedagi, loetakse naisüliõpilaste ametlikuks Tartu ülikooli tuleku ajaks siiski 1915. aasta augusti. See on aasta, mil naised said õiguse ülikoolis mitte ainult vabakuulajana käia, vaid teha ka lõpueksameid meestega võrdsetel alustel. Tol sügissemestril tuli Tartu ülikooli 51 naiskuulajat.

Matrikliraamatuse hakati naisi kandma siiski alles kaks aastat hiljem - 1917. Neist esimene oli number 27 669 all vene päritolu Tartu ülikooli füüsikaprofessori Aleksandr Sadovski tütar Jekaterina Sadovskaja, esimene eestlanna Sootaga valla taluperemehe tütar Alma Lüübek (matrikliraamatus number 27 672).

Tsaariaegsesse ülikooli immatrikuleeriti kuni 1918 kevadsemestrini ühtekokku 556 naisüliõpilast. “Tartu ülikooli esimestest naisüliõpilastest väärib eraldi tähelepanu vabakuulajana õppinud Ida Ertel, kes suutis saada Venemaal advokaadiks, hoolimata sellest, et juristiametit Vene riigis naistele kohaseks ei peetud,” lausus Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor Lea Leppik.

Ida Erteli üliõpilaspilet. (Allikas: Eesti ajalooarhiiv)

Kollaaž Tartu ülikooli vabakuulajannadest on tehtud 1913. aastal. Keskel on õigusteadlasest rektor Jevgeni Passek, kes ministeeriumi korraldust ära ootamata 1905. aastal naisvabakuulajatele Tartu ülikooli uksed avas. Selle eest läks Passek hiljem kohtu alla. (Allikas: Tartu ülikooli raamatukogu)

“Arvati, et naised ei sobi hingeliselt, vaimselt ega füüsiliselt ülikoolis õppimiseks, rääkimata teaduse tegemisest. Lisaks kerkisid üles moraaliküsimused,” rääkis Tartu ülikooli muuseumi kuraator Terje Lõbu. “See oli aeg, kui naised pidid vaeva nägema ja lihtsalt ootama, mil ühiskond, sealhulgas õppejõud, hakkaksid neid meesüliõpilastega võrdseks pidama.”

Kuidas naised said õiguse ülikoolis õppida? Mõned faktid pikast eelloost räägib Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor Lea Leppik.

1764. aastal immatrikuleeriti esimesed naisüliõpilased Hollandis, Belgias ja Šveitsis.
1850 asutati Pennsylvanias esimene naiste meditsiinikolledž.
1870 hakkas Helsingi ülikool vastu võtma naisüliõpilasi.
1872 rajati Moskva kõrgemad naiskursused.
1895 rajati Naiste meditsiiniinstituut Peterburis (1904 sai võrdseks ülikooliga).

1905 lubati naised Tartu ja enamiku teiste Venemaa ülikoolide auditooriumidesse vabakuulajatena.

1908 naisi enam riigiülikoolidesse ei lubatud. Ent samal ajal anti luba rajada erakõrgkoole. Seal asusid õppima need, kellel seni oli raske või võimatu ülikooli pääseda – naised; juudid, kelle vastuvõtule oli seatud kvoot; revolutsioonilise tegevuse eest välja heidetud.

Uue seadusega rajas Tartusse meditsiini ja reaalkallakuga erakõrgkooli (praegune Juridicumi hoone) vene kirurg professor Mihhail Rostovtsev. Samal ajal asutas valgevene akadeemik professor Anton Jassinski Tartu kõrgemad naiskursused. Selles kuue naisõppejõuga erakoolis oli ajaloo-, keele- ja õigusteaduskond, kuulajateks võeti keskharidusega naisi.

1911 lubati naised, sealhulgas eraülikoolide lõpetanud, riigiülikoolide lõpueksamitele. Samal aastal lõid eesti soost naisüliõpilased Eesti Naisüliõpilaste Seltsi.

1915 muutus olukord seoses esimese maailmasõjaga: 18. märtsi Postimees kirjutas, et üliõpilased ei saa enam sõjaväekohustuse täitmiseks pikendust, st kutsutakse sügisest rindele. See kutsus esile mure üle Venemaa: kes siis ülikoolides õppemaksu maksab?

Rahvahariduse ministeerium võttis seisukoha, et kuna naised niikuinii õpivad erakõrgkoolides ja kõrgematel naiskursustel (üle Venemaa arvestuslikult 20 000), võib neid võtta meestest täitmata kohtadele ka riigi ülikoolidesse.

Õiguse õppida riiklikes ülikoolides said naised eeskätt linnades, kus polnud erakõrgkoole, vastasel korral kaotanuks need oma sissetuleku. Ennekõike olid naised oodatud arstiteaduskonda, sest sõja ajal oli arstide vajadus suur. Naisarste oli vaja ka sellepärast, et mõnes piirkonnas ei tohtinud mehed naishaigeid ravida. Naisi võeti vastu ka ajaloo- ja keeleteaduskonda, sest ka õpetajaid oli puudu.

Kuna naisgümnaasiumi programm erines meesgümnaasiumi omast, pidid naised ülikooli pääsemiseks tegema täiendavaid eksameid meesgümnaasiumi programmi järgi.

17. augustil 1915 lubati naistel astuda kõigisse Venemaa ülikoolidesse, meestest täitmata kohtadele ja endiselt soovituslikult arsti- või ajaloo-keeleteaduskonda. Tartu ülikooli tuli tol sügissemestril 51 naiskuulajat. Nende hulgas oli väga palju Jassinski kõrgemate naiskursuste õppureid, kursused suleti.

Tsaariaegsesse Tartu ülikooli immatrikuleeriti kuni 1918 kevadsemestrini kokku 556 naisüliõpilast.