Epidemioloog Anneli Uusküla, mis teeb ühest haigusest epideemia?

See, kui seda haigust esineb mingis kohas mingi aja jooksul rohkem kui tavaliselt.

Eestis vallandus HIV-epideemia 2000. aastate alguses viiruse põhilise levikutee muutumisega. Varem kandus viirus ühelt inimeselt teisele peamiselt kaitsmata seksuaalvahekorra ajal, siis hakkas see aga väga kiiresti levima narkomaanide hulgas, kes süstisid end kasutatud süstaldega.

Eesti tüüpiline süstiv narkomaan on vene keelt rääkiv keskmiselt umbes 35-aastane Harjumaal või Ida-Virumaal elav heteroseksuaalne mees. Mida me nende kohta veel teame?

Jah, nad on 35-aastased noored inimesed. Nad käivad tööl. Neil on lapsed ja neil on pere. Selles mõttes on nad päris tavalised kodanikud, kuid neil on lisaks sõltuvusele veel üks tõsine krooniline haigus, üle poolte neist on HIV-positiivsed.

Uuringud näitavad, et süstivad narkomaanid on elujooksul narkoravil käinud keskmiselt kuus korda. Nad võitlevad, aga sageli jäävad nad alla. Narkomaan ei ole lihtne olla. Narkomaania on väga tõsine haigus.

Selliste inimestega on tavaliselt väga raske kontakti saada, kuidas te neid uurite?

Narkootikumide süstimine on illegaalne tegevus. Selleks, et süstiv narkomaan nõustuks endast rääkima ja uuringus osalema, on vaja usaldust. Sellepärast kaasavad ja küsitlevad narkomaane vastava väljaõppe saanud süstlavahetusprogrammide töötajad. Need on inimesed, kes on harjunud selle sihtrühmaga töötama ja tunnevad neid kõige paremini.

Ent on selge, et narkomaanid, kes süstlavahetusteenust kasutavad, erinevad oluliselt nendest, kes seda ei tee. Sellepärast kasutame narkomaanide harjumustest tõesema ülevaate saamiseks ka sotsiaalvõrgustiku põhist meetodit. Palume vahetuspunkte kasutavatel ja juba uuringus osalevatel narkomaanidel soovitada uuringus osalemist ka oma tutvusringkonna teistele narkomaanidele. See on rahvusvaheliselt tunnustatud süstivate narkomaanide ja ka sekstöötajate uuringusse kaasamise meetod.

Kuidas HIV-epideemiat Eestis veel uuritakse?

Epideemia käiku ja kulgu aitab selgitada rutiinne ja süstemaatiline riiklik järelvalve. HIV-nakkus kuulub nakkushaiguste hulka, mille diagnoosimisel peab arst teavitame terviseametit.

Regulaarselt käitumuslikku seiret teeb sotsiaalministeeriumi alla kuuluv tervise arengu instituut. Nii saadakse lisaks nakatunute arvule teada ka seda, millised on need käitumised, mis võivad nakkuse levikuga seotud olla.

Lisaks riiklikule andmete kogumisele, on väga olulised ka teadusuuringud, mis annavad epideemia ja viiruse kohta detailsemat infot. Tartu ülikoolis teeb sellel alal tänuväärset tööd professor Irja Lutsari töörühm.

Milliseid on epidemioloogiliste uuringute peamised järeldused?

Kuna meie epideemia on väga selgelt seotud süstiva narkomaaniaga, on väga olulised ennetusmeetmed, nagu näiteks süstlavahetus, mis on sellele rahvastikurühmale suunatud.

Isegi kui meil ei õnnestu muuta inimeste käitumist, on palju kasu ka sellest, et me korjame ära saastunud süstlad ja anname neile steriilsed asemele. Kui narkomaanid ei jaga omavahel viirusega kokkupuutunud süstlaid, ei saa nad selle kaudu ka HIV-d ega C- või B-hepatiiti.

Võrreldes teiste Euroopa riikidega saab Eestis ka suhteliselt suur hulk HIV-kandjaid antiretroviirusravi. 2013. aastal sai antiretroviirusravi 58 protsenti HIV-nakatunud süstivatest narkomaanidest. Riik on teinud ravi tasuta kättesaadavaks kõigile, kes seda vajavad.

Ometi jõutakse Eestis ravile alles aastaid pärast nakatumist ja paljud neist, kes ravi saavad, tihti katkestavad selle. Miks see nii on?

Võimed enda riskikäitumisest aru saada on inimestel väga erinevad. Isegi inimesed, kes saavad aru, et nad käituvad riskeerivalt, siiski võtavad need riskid. See ei tähenda, et nad oleksid rumalad ja hoolimatud, aga elu võib vahel päris keeruline olla.

Arsti juurde jõutakse hilja, sest riskigruppi kuulvad ei käi ennast testimas ja vahel ei soovita ka testi vastust teada saada. Kindlasti ei ole see nii kõigi inimeste jaoks, aga mõnikord on kergem mitte teada, kui teada.

Viie aasta tagustest uuringutest Ida-Virumaa narkomaanidega selgus, et mõned neist on arvestanud, et nad ühel hetkel nakatuvad. Nad võib-olla ei taha teada, millal see hetk on, aga nad arvestavad selle teadmisega. Ma loodan, et nüüdseks on selline suhtumine muutunud, seal hulgas ka kätte saadava antiretroviirusravi võimalusega seoses

Kuidas HIV-positiivne diagnoos nakatanute elusid muudab?

Antiretroviirusravi üks eesmärk on inimese immuunsüsteemi taastamine ja hoidmine. See ei kaota inimese kehast HI-viirust, aga see surub selle alla ja aitab immuunsüsteemil kosuda. Antiretroviirusravi on kasutatud juba 20 aastat ja on teada, et seda ravi saavad ja seda korrektselt järgivad inimesed elavad sama kaua kui HIV-nakkuseta inimesed.

Samas on kujunemas tõendus, et see on ka tõhus ennetus: kui üks partneritest on paarissuhtes HIV-nakatunu ja saab antiretroviirusravi, siis on tema partneri nakatumise tõenäosus väga madal, võrreldes sellega, kui tema partner ei võtaks ravi. Teadusuuringutest on viiteid, et antiretroviirusravi aitab vähendada ka parenteraalset viiruse ülekannet ehk ülekannet verega, süstimise vahendusel. Seega on antiretroviirusravi tõhus rahvastikupõhine ennetus.

Miks siis inimesed ennast ikkagi testida ja ravida ei taha?

HIV-nakkuse loomulik kulg inimese organismis on selline, et esimesed 6-8 aastat peale nakatumist ei ole inimese tervis veel kehv. Immuunsüsteemi kahjustumine võtab aega ja tervisekaebused hakkavad tekkima võib-olla alles 7-8 aastat peale nakatumist. Nii kaua tunneb inimene ennast hästi ja tervena. See paneb neid mõtlema: miks nad peaksin võtma ravi, mis võib teha nende enesetunde väga halvaks? Arsti juures käimine ei ole lihtne. Ravimitel on kõrvaltoimed (iiveldus, peavalu, kõhulahtisus, väsimus, peapööritus – toim.) ja raviskeemide jälgimine võib olla keeruline.

Antiretroviirusravi on eluaegne ravi. Inimesed kaaluvad enda kasusid ja kahjusid. Ka parimad meist teavad, et alkohol on oluline tervisekahju tekitaja ja suitsetamine põhjustab kopsuvähki – ometi 30 protsenti eesti inimestest suitsetab ja väga paljud tarvitavad ka alkoholi. Meie käitumist mõjutavad lisaks teadmistele veel mitmed mõjurid. Sama on ka antiretroviirusraviga. Inimesed teevad enda jaoks parimaid otsuseid.

Eesti on uute HIV-juhtude arvult 100 000 elaniku kohta Euroopas endiselt esimene. Epideemia kõige raskemal, 2011. aastal registreeriti 1400 uut haigusjuhtu. Praegu on uusi haigusjuhte oluliselt vähem, umbes 300 aastas. Mida teha, et uusi juhte oleks 300 asemel 30?

Ennetus on kompleksne. Ma olen kindel, et kui me jätkame samas või suuremas mahus HIV antiretroviirusraviga, on sellel rahvastikupõhine ennetav efekt.

Jätkata tuleb ka tasuta süstlavahetust ja sõltuvusravi narkomaanidele. Kuid kuna ligi pooled nakkuste juhud on levinud seksuaalsel teel ja mitte ainult süstivate narkomaanide partnerite hulgas, tuleb tõhustada ja toetada ka kondoomide kasutamist.

Hea haridus seal hulgas. koolides läbiviidav tervise ja seksuaalkasvatus on rahva tervise seisukohalt võtmesõnadeks. Loomulikult mitte ainult HIV-nakkusega seotult. Meie noored on tublid ja teavad, kus ja millal kondoomi kasutada. Ent keskeas ja nooremas keskeas inimesed, kellel on erinevad või uued partnerid, sageli kondoomi ei kasuta ja arvavad ekslikult, et nemad, et on kaitstud ka ilma selleta.

Juhite koostöös New Yorgi teadlastega Eestis ka suurt rahvusvahelist uuringut, et ennetada narkootikumidega süstimise alustamist. Kuidas teil läheb?

Me teame, et ligi pooled narkomaanidest on alustanud kohe süstimisega ja ligi pooled on alustanud mõnel teisel viisil narkootiliste ainete kasutamisega.

Suvel alustame narkomaanidega süvaintervjuusid, et selgitada, miks inimesed ennast süstima hakkavad. Küsime neilt, miks nad endale narkootikume süstima hakkasid ja mitte süstivate narkomaanidelt, mis on neid süstimisest eemal hoidnud. Lähtuvalt sellest, mida me teada saame, kohandame Eesti oludele juba rahvusvaheliselt tunnustatud sekkumismeetodeid, et süstimist ennetada.

Üldiselt on süstimistennetavaid meetodeid väga vähe, ent näiteks üks neist lähtub loogikast, et endale narkootikumi süstimine on protseduur, mis vajab tavaliselt nii oskusi kui nõustamist. Selle eesmärk on õpetada juba süstivatele narkomaanidele, kuidas oskuslikult keelduda teistele süstimise õpetamisest.

Uuringud on näidanud, et süstivad narkomaanid tavaliselt ei soovi seda teistele õpetada, kuid keeldumine võib olla väga raske, kui seda palub näiteks sekspartner või selle eest lubatakse järgmist annust narkootikumi.

Peale sekkumiste kohandamist Eesti oludele sobivaiks on plaanis sekkumiste tõhusust kontrollida uuringus ja uuritavaid ajas jälgides.
Sarnaseid uuringuid tehakse Tallinnas ja New Yorgis. Erinevate uuringu kohtade info aitab selgitada ka kohalike olude (seaduskeskkond, tervise ja ennetussüsteemid) mõju uuritavatele teguritele.

Selle aasta aprillis täitus 10 aastat, mil Tartu ülikooli mikrobioloogia instituudis alustati HIV uuringutega. Selle puhul toimub 28. mail Tallinnas hotellis Meriton konverents E-HIV, kus teadlased räägivad nii eesti HI-viirusest kui ka HIV-positiivsete isikute populatsioonist.