Täpselt ei tea, sest erinevalt maakerast ümbritseb Veenust pidevalt paks, tihe ja läbipaistmatu pilvkate, mistõttu on võimalikke veenusevärinate märke otseselt vaadelda raske. Võiks ju mõõteinstrumente Veenuse pinnale saata, aga seal on nii kuum – üle 400 C kraadi sooja, et ükski seismomeeter seal kaua vastu ei pea.

Nüüd aga on rühm ameerika ja prantsuse teadlasi käinud välja mõtte, et veenusevärinaid võiks mõõta ja uurida ka õhupallidelt, mida võiks lennutada umbes 50-60 kilomeetri kõrgusel planeedi pinnast. Seal on õhk jahedam ja mahedam, aga veenusevärinatest võiksid õhupallide külge kinnitatud mõõteriistadele märku anda helilained, mis läbi tiheda atmosfääri kindlasti väga hästi levivad.

Planeedi pinna värinad tekitavad atmosfääris infrahelilaineid, mida võiks mõõta otseselt rõhumuutustena või neist põhjustatud õhu helenduste või nõrga elektrivoolu kaudu.

Stephen Arrowsmith Los Alamose riiklikust laboratooriumist, James Cutts kosmoseagentuurist NASA ja Philippe Lognonné Pariisi ülikoolist kõnelesid neist ideedest San Fransiscos toimunud Ameerika Seismoloogia Ühingu aastakonverentsil.