TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor ja rakubioloogia professor Toivo Maimets on olnud aastaid UNESCO rahvusvahelise bioeetika komitee liige ja aseesimees ning rääkinud kaasa inimeste uute reproduktiivmeetodite teemadel juba pikalt. Kui Ühendkuningriik otsustas veebruaris lubada eelmainitud protseduuri abil viljastamise, valjenes religioossetes organisatsioonides arutelu protseduuri eetiliste tahkude üle. Maimetsale see üllatusena ei tulnud. Ta selgitab, kellele antud protseduur mõeldud on ning mille ümber kära on tekkinud.

Millised on probleemid, mida see protseduur aitab lahendada?

See protseduur aitab katkestada väga tõsiste ja raskete geneetiliste haiguste järgnevust põlvest põlve. Tegemist on mitokondri haigustega, mis põhjustavad väga tõsiseid häireid rakkude töös. Kuna mitokondrite põhjustatud haigused kanduvad üle emalt lapsele, sest need liiguvad alati munarakku pidi, siis levib haigus emaliini kaudu kindlasti järgmistesse põlvkondadesse. On inimesi, kellel on surnud seitse last järjest säärase geneetilise haiguse tõttu. Protseduur aitab selle saatusliku needuse põlvkonnas katkestada.

Kas need on haigused, kus haigusnähud ilmnevad ning on algusest peale näha?

Nii ja naa. Nähud võivad avalduda ka teatud arenguperioodi jooksul. Tegemist on mitokondrite ehk raku energiajaamade häiretega. Mitokondrites toodetakse ATP-d, mis varustavad rakku energiaga. Seetõttu põhjustavad nende vead häireid kohtades, kuhu kulub palju energiat. Näiteks on takistatud lihaste töö, põhjustades lihasnõrkusi. Organitel takistavad vigased mitokondrid funktsioneerimist, sest puudub energia korrapäraseks toimimiseks. Häired ei pruugi avalduda kohe, see sõltub raskusastmest ja mutatsioonitüübist, aga ühel hetkel haigus kindlasti avaldub.

Kui levinud on mitokondriaalsed haigused? Kui suur see nõudmine antud protseduurile võib olla?

Neid haigusi on terve rida. Tegemist on suhteliselt harva esinevate haigustega ja ka nende esinemissagedused on erinevad. Eestis peaks hinnanguliselt vajama mitokondriaalse doonorluse protseduuri vaid mõni inimene aastas.

Millised on selle protseduuri riskid?

Nagu kõik muud kunstlikud viljakusprotseduurid, sisaldab ka see protsess endas mitmesuguseid riske. Mõned aastad viidi Ameerika Ühendriikides natuke sarnase tehnoloogiaga protseduure läbi ja sel moel sündis ka 30-40 last. Antud protseduuri erinevus tänasest seisnes selles, et kõiki vigaseid mitokondreid ei asendatud, vaid rakku lisati juurde veidi terveid mitokondreid. Loodeti, et lisatud tervete mitokondrite hulgast ja funktsioonist piisab, et vigaste mitokondrite defektid ära lahendada. Paljudel juhtudel sellest piisaski, aga paljudel juhtudel tekkisid suured konfliktid ja väga tõsised arenguhäired. USA toidu- ja ravimiamet (FDA) otsustas tegevuse keelata. Tänane meetod tähendab, et vigased mitokondrid asendatakse täielikult.

In vitro ehk katseklaasiviljastamise protseduuridel jäävad alati kehtima teatud terviseriskid. See on siiski keerulisem, kui traditsioonilisel teel laste saamine, aga kui saaks traditsioonilisel viisil, siis ei oleks nõudlust in vitro viljastamisele.

Millised on mitokondriaalse doonorluse protseduuri eetilised küsimused? Kes on antud protseduuri vastu, kes poolt?

Eetiliselt põrkuvad siin väga erinevad huvid. Ühel pool on inimesed, kelle isiklik traagika on see, et nende lapsed sünnivad haigetena ja nad loomulikult tahavad sellest needusest vabaneda. Kui nende ainuke variant oleks üldse mitte lapsi saada, oleks ka see traagiline. Teisel pool on inimesed, kes usuvad, et üleüldse ei võiks loodusele või jumalale vahele segada.

Väga suur osa eetilisest kriitikast pärinebki kiriku ringkondadest, kellele põhimõtteliselt sarnased "jumala loomingule" vahele segamise astmed on alati tundunud ebasümpaatsed. Nad peavad seda libedaks teeks allamäge, et täna muudame mitokondreid, homme hakkame monstrumeid tegema ja “jumalat asendama”. Kui teada põhjuseid, millest lähtuvad kiriku arusaamad, on võimalik neist hinnangutest aru saada. Ükskõik, kas pidada neid õigeks või valeks.
Vastu on ka inimesed, kes peavad neid protseduure praegu siiski liiga riskantseks kas ema või ka tulevase lapse tervisele.

Kes siis tegelikult selle lapse vanemad on? Kas see vastus ongi geneetiliselt, juriidiliselt ja faktiliselt erinev?

Ja nii ongi. Ehkki olen geneetikuna Tartu ülikooli lõpetanud, ei leia ma, et DNA järjestus on see, mis määrab inimese olemuse. Inimeseks olemist ei määra DNA. On palju inimesi, kes arvavad, et DNAs ongi kõik kirjas. Ja seetõttu niipalju, kui sinus on kellegi DNAd, nii palju oled sa "see". Arvan, et inimeseks arenemine tähendab väga palju arengulisi protsesse. Näiteks kõik see, mis juhtub ema sees üheksa kuu jooksul ja ka hiljem. Laps ei ole ju täiskasvanu moodi, ka hiljem toimub väga palju arenguprotsesse. DNA on ju kogu aeg sama. Tulemus on iga päevaga erinev. Kui vaadata kuu vanust loodet, vastsündinud last või abielluvat meest on näha, et toimunud on väga palju arenguprotsesse.

Kui me vanemaks olemiseks räägime, siis vanema roll ei ole ainult DNAga panustamine. Tegelik roll on hoopis midagi muud. Vanema roll tähendab aastatepikkust lapse füüsilist ja vaimset arendamist. Seetõttu ei ole mulle ka kolme vanema mõiste vastuvõetav – nõustun ehk 2,001 vanemaga (mitokondrites asub umbes 0,1 protsenti raku DNA-st – toim). Kui sedagi.