Kuni aastani 1920 müüdi apteekides muumia kehaosi, mida peeti ravimiks. Mida on muumias ravimina erilist?

Miks sülitab töömees vana kombe kohaselt enne kirve- või labidavarre haaramist pihku? Miks näkkusülitamine on suurim solvang? Arvati, et süljes sisaldub inimese elujõud või lausa hing. Sama laienes verele ja teistele kehavedelikele, nagu ka inimkeha teatud organitele. Ega ilmaasjata ole Liivimaa kroonikas kirjeldatud, kuidas Sakala mehed aastal 1223 taani foogti südame ära sõid, et saada vaenlaste vastu tugevaks. Kehavedelikele ja –organitele lisandub surma sünge puudutus koos sellega seotud maagilise mõtteviisi ja müstitsismiga. Muumia puhul võimendab usku “ravimi” toimesse muidugi veelgi muumiatega seotud salapära. Farmatseutilisest vaatevinklist on aga seesuguse “rohu” puhul oluline arvestada sellega, milliseid aineid inimkeha palsameerimisel kasutati.

Milliseid haiguseid näiteks riivitud muumia söömine pidi ravima?

Seesugune “ravim” muutus apteekides ihaldusväärseks vahendiks 12.-13. sajandil ja jäi sinna ligi seitsmeks aastasajaks. Muumia jahvatamisel saadud pulber – kui see alati ikka see oli – pidi saadaval olema igas hästi varustatud apteegis. Selle oluliseks kasutusalaks olid mitmesugused vigastused, mis suure tõenäosusega võisid osaks saada näiteks sõjameestele, kes siis võimaluse korral targu säherdust imevahendit enesega kaasas kandsid. Et palsameerimisel kasutatavad vahendid pidid ju aitama inimkeha konserveerida, on nende bakterite ja seente vastane mõju ilmselge. Veelgi enam, muumiatest on koguni leitud antibiootikumi tetratsükliini. Siiski tarvitati muumiapulbrit ka seespidiselt imeravimina, mis pidi rohitsema kõike alates peavalust kuni maohaavadeni.

Samas ei maksaks muumiat ravimi allikana 20. sajandi alguse apteekides üle tähtsustada, sest mõnigi kord võisid mitteproviisorid muumiaks pidada hoopis mumiod ehk mäevaiku või mäepalsamit, mida tõenäoliselt kasutati ka ühe palsameerimise vahendina. Kirjapilt on ju nii sarnane.

Milliseid teisi, ehk naljakaidki ja nüüdseks lettidelt mitte saadavaid, ent põnevaid ravimeid on ajaloost teada?

Neist võiks ja lausa peakski terve raamatu kirjutama. Inimkehasse puutuvalt on “ravimitena” hinnatud peale muumiapulbri veel sureva aristokraadi higi, gladiaatori maksa ja verd, inimrasvast tehtud salvi, platsentapulbrit, ajust valminud piiritustõmmist ja palju muud. Õige omapärane oli “meestatud mehe” ravimiks ettevalmistamine: selleks leiti 70–80-aastane vabatahtlik, keda söödeti-joodeti vaid meega ja pandi pärast tema surma meega täidetud anumasse; kui laip sai saja aastaseks, võis seda tervise heaks tarvitama hakata.

Nende kõrval oli näiteks maoliha sisaldav universaalne vastumürk teriakk või uskumuse kohaselt madudest toituvate gasellide pisaraist sündiv besoaar võrdlemisi tavalised vahendid. Rääkimata sellest, et vanasti sai kirjalakki, tõrvikuid ja limonaadi just apteegist.

Tallinna Raeapteegis müüdi näiteks martsipani ja müüakse seni klaretti?

1422. aastal esmamainitud Raeapteek on täiesti unikaalne, sest ühelgi teisel nii vanal Euroopa apteegil pole säilinud oma algne hoone. Seega on seitsme aasta pärast 600-aasta vanuseks saav apteek meie tõeline rahvuslik uhkus.
Raeapteegiga on koguni seostatud martsipani sündi, mida võib lugeda Jaan Krossi toredast loost “Mardileib” või vaadata samanimelisest multifilmist. Siiski pole sedapuhku tegemist ajaloolise tõega, küll aga on teada, et 17. sajandi algul valmistas kohalik meister Arent Passer Tallinna Raeapteegi jaoks kaks martsipanivormi linnavapi kujutisega.

Martsipani sünnikohale on pretendeerinud ka hansalinn Lübeck, samuti Ungari ja Itaalia. Ilmselt aga on martsipan sündinud ja Euroopasse jõudnud hoopis türklaste vahendusel Pärsiast, kus seda lausa ravimiks peeti. Siit ka – lisaks tarvilikele vahenditele – põhjus, miks martsipani esiotsa just apteekides valmistati.

Raeapteek kuulus ju Tallinna linnale ja sellel lasus kohustus linnaisasid ilma maksuta ja kellaajale vaatamata klaretiga varustada. Tolleaegne apteek kui muuhulgas seltskondlik keskus kujutaski endast ligilähedaselt midagi baari taolist. Nüüdsel ajal on vürtsidest valmistatud veinijook klarett apteegis jälle saadaval, aga mitte 24/7 ega ammugi ilma maksuta. Proovimist väärib see ajalooline märjuke aga küll.

Muuhulgas on apteekides kaubaks läinud ka ravimifirma Bayer toodetud heroiin ja kokaiini sisaldanud Coca-Cola. Mis põhjusel need eemaldati?

Ohutuse kaalutlusel.

USA-s on hetkel pea pooltes osariikides legaliseeritud ravikanep, kuidas näete selle taime võimalusi saavutada sarnane legitimiseeritus lähiajal Euroopas ja Eestis?

See otsus tuleb poliitikutel teha. Üldiselt võiksid nad oma valijaid senisest rohkem usaldada küll, teaduslik alus india kanepist ravimite valmistamiseks ja nende tarvitamiseks teatud näidustustel on täiesti olemas. Rangelt retsepti alusel väljastatavatest kanepipreparaatidest oleks meiegi inimeste tervisele teatavat kasu.

Millisel seisukohal on tänane teadus homoöpaatiliste ravimite osas ja milline on Teie isiklik seisukoht?

Teadus ei ole senini suutnud homoöpaatiat kui fenomeni ära seletada ja homoöpaadid omakorda polegi sellisest diskussioonist huvitatud – nende jaoks on niigi kõik selge. Rangelt teaduslikult võttes ei ole kliinilised katsed suutnud tõstada ei homöopaatikumide toime puudumist ega ka efektiivsust võrreldes platseeborühmaga. Selles, et homöopaatikumide katsetamise tulemused on vastuolulised, võib olla vähemalt kaks põhjust. Esiteks on homöopaatias endas teatud koolkonnad ja puudub üle maailma ühtne arusaam sellest, milliseid preparaate üldse võib homoöpaatikumideks pidada. Teiseks, nn homöopaatikumi saavad katse- ja platseeborühm jagunevad oma eelarvamustelt kaheks: uskujateks ja mitteuskujateks, mis teeb tulemused veelgi segasemaks. Väärib tähelepanu, et nüüdisajal antakse homöopaatikume ka loomadele.

Samamoodi on enamuse ravimtaimede näidustused ikka veel tõenduspõhiselt fikseerimata, mis aga ei ole seganud nende aastatuhandete ja sajandite pikkust traditsioonilist kasutamist. Erinevate ravimifirmade või toidulisandite ja muude loodustoodete tootjate müügikogemused näitavad selgelt, et toimiva preparaadi asemel on “õhku” müüa võimalik vaid lühikest aega ning varem või hiljem loobuvad inimesed kordusostust ning äri on läbi. Pisut üle kahe sajandi kestnud homöopaatia püsimajäämine ning meeletu levik nii Euroopas kui ka Ameerikas ja mujal räägivad enda eest.