Kui suurel määral mõjutab valgusreostus Eesti faunat võrreldes näiteks maailma või Euroopaga?

Õnneks elab Eestis inimesi väga hõredalt, seega probleem pole väga suur. See ei tähenda, et meie inimesed seal, kus neid on, valgusega alati mõistlikult ümber käivad. Sellepärast ei saa lokaalseid probleeme täielikult eitada. Praegu on mõistlik probleemiga süstemaatiliselt tegeleda, et teiste vigadest õppides tulevikus tõsiseid probleeme ennetada. Sellega tegeldes ei tohi aga mingil juhul jätta unarusse eluslooduse jaoks kordades olulisemat valdkonda – elupaikade kaitset.

Kuidas valgusreostus loomade elu häirib?

Valgusreostuse mõju on mitmekesine ja sõltub loomaliigist, ajast, kohast, valguse tüübist ja paljudest teistest teguritest.

Klassikaliseks on saanud näide, kuidas valgustatud suurlinnad ja rajatised ookeani kallastel pärsivad äsjakoorunud merekilpkonnapoegade loomulikku orienteerumisvõimet. Selle asemel, et suunduda ookeani poole, roomavad sajad tuhanded noored kilpkonnad vastupidises suunas kindlasse surma.

Hästi on dokumenteeritud fakt, et valgustatud kõrghooned ja tornid põhjustavad paljude rändlindude hukkumist, kuna segavad neid orienteerumisel. Samas on ka andmeid, et mõned rändlinnud kasutavad valgustatud asulaid ja muid struktuure öösiti just nii-öelda majakatena orienteerumise hõlbustamiseks.

Linnade kõrghoonete akendelt peegelduv polariseeritud päikesevalgus, mis liigitub samuti valgusreostuse alla, meelitab ligi putukaid, hõlbustades mõne linnuliigi toitumist. Samas toimivad lokaalsed välisvalgusallikad maal ökolõksudena, meelitades putukad ümbruskonnast kokku ja tapavad neid massiliselt.

Peale selle mõjub isegi nõrk kunstlik valgus negatiivselt paljude putukaliikide kasvule, pärsib partnerivalikus oluliste signaalide kasutamist ja lööb segi nende arengutsüklite ajastuse, suurendades kahju veelgi. Putukate arvukuse langus omakorda hävitab laululindude toidubaasi ja viib lindude arvukuse vähenemisele.

Kuigi mõne nahkhiireliigi toitumisele mõjub kunstlik valgustus positiivselt, toimib see toitumisaktiivsust pärssivalt mitme teise nahkhiireliigi, sealhulgas mitmete kaitsealuste ja ohustatud liikide, puhul.

Niisamuti nagu kunstlik valgus lööb segi inimeste ööpäevarütmi, pärssides uneks vajaliku melatoniini tootmist, mõjub see ka teistele imetajatele. Hiljutised katsed näitasid, et isegi hämara kunstvalguse mõju all elanud närilised olid kaalult kergemad ja heledama karvastikuga, nad olid närvilisemad ja kaldusid depressiooni laskuma. Nende gonaadid ehk sugunäärmed ja seemnerakkude arv olid väiksemad ning immuunvõime madalam kui liigikaaslastel, kes elasid loomuliku valgustuse tingimustes.

Samasuguseid efekte, kus kunstlik valgustus lööb segi sigimishormoonide tootmise loomuliku mustri ja mõjub negatiivselt pesitsemisele, on saadud ka katsetes lindudega.

Seda loetelu võiks jätkata veel üsna pikalt. Ent seniste uuringute kõige olulisem järeldus on, et toimides ühtedele organismidele negatiivselt, teistele positiivselt, lööb valgusreostus segi ökosüsteemide hapra tasakaalu ja muudab nende koosseisu ja funktsioneerimist täiesti äraarvamatul moel.

Putukad, kelle on surmalõksu meelitanud valgustatud klaassein. (Foto: Lamiot/Wikimedia Commons)

Mida peaks Eesti riiklikult ette võtma valgusreostuse mõju vähendamiseks meie loomastikule?

Lokaalseid välisvalgustusallikaid sisaldavate ettevõtmiste keskkonnamõjude hindamisel peaks alati arvestama, kas valgustite valiku ja paigaldamisega on tehtud kõik, et võimalikke negatiivseid mõjusid loodusele ära hoida. Alati tuleks ka mõelda, kas neid üldse nii palju vaja on.

Senisest märgatavalt rohkem võiks rakendada valgustuse automaatset sisselülitamist ainult selleks ajaks, kui piirkonnas liigub inimene.

Palju on uuritud ka seda, kuidas mõjuvad erinevatele loomarühmadele erineva valgusspektriga tänavalaternad. Keskkonnaametnikud võiksid tasapisi üle vaadata ka juba olemasolevad valgustusallikad ja teha ettekirjutusi. Riik peaks hoolitsema ka selle eest, et meie keskkonnaametnikud oleksid saanud spetsiaalse väljaõppe niisuguste mõjude hindamisel.

Eelkõige tuleks aga märgatavalt tõhustada rahva harimist, propageerida õiget valgustuskäitumist juba lasteaedades. Seejuures loodan, et selle juures ei minda äärmustesse, nagu meil tihti nende asjadega kiputakse minema, et pilkasel ja sageli ka porisel advendiajal jäävad endiselt meie kaamost peletama ja silmailu pakkuma toredad energiasäästlikud jõulutuled.