Selgroogsete loomade seljakeelikut võib võrrelda närviimpulsside kiirteega, mida mööda need ajust jäsemetesse liiguvad ja saadav tagasiside ajusse jõuab. Selle katkestuse korral saadetakse küll jäsemeid liikuma panevad signaalid välja, kuid need ei jõua oma sihtpunkti. Teadlased on erinevate n-ö ümbersõitude konstrueerimisega tegelenud juba aastaid. Kõige hiljutisema saavutusena suutsid neli USAs elavat alakehast halvatud meest närviproteesi abil mõningal määral taas oma jalgu tunnetada ja isegi liigutada.

Samas polnud tegu ideaalse lahendusega. Seljakeelikut ümbritseva kõvakesta elektriliselt stimuleerimisega polnud võimalik teha keerukamaid ja koordineeritud liigutusi. Puudujäägi on nüüd kõrvaldanud Šveitsi Riiklikust Tehnoloogiainstituudi teadlased eesotsas Grégoire Courtine'iga. Töörühm jäädvustas elektrilise stimulatsiooni abil linttrenažööril kõndivaid rotte ja lasi seda reaalajas analüüsida arvuti algoritmidel, mis elektrilist stimulatsiooni automaatselt kohandas ja jalgade liikumist sünkroonsemaks muutis.

Närviprotees võimaldas katkestatud seljakeelikuga rottidel astuda järjest enam kui tuhat sammu ja ületada suuruselt rottidele sobilikke takistusi. Samas pidi töörühm süstima eelnevalt nende seljakeelikusse ravimit, mis närvirakke signaalide edasi andmiseks ette valmistas. Nii ei saa lahendust veel hetkel igapäevaselt kasutada. Töörühm ise näeb seda pigem ühe viisina, kuidas halvatute lihaseid taandarenemast hoida ja nende taastumisprotsessi kiirendada.

Kahe aasta eest demonstreeris Courtine kolleegidega, et elektrilise stimulatsiooni, virgatsaine süstide ja motiveeriva treeningprogrammiga on võimalik lõppkokkuvõttes katkestatud seljakeelikuga rotid isegi iseseisvalt käima panna. Uurimus tõestas, et seljakeeliku rakud on vähemalt näriliste puhul taolisel määral taastumiseks piisavalt plastilised. Töörühm loodab inimkatsetega alustada järgmisel aastal.

Uurimus ilmus ajakirjas Science Translational Medicine.