Nälg tõstab järeltulijate diabeediriski

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Autor/allikas: Pehpsii Altemark/Creative Commons

Hiirtega tehtud katsed näitavad, et tiinuse ajal nälga tundma pidanud näriliste järeltulijatel on isegi kolmandas põlvkonnas kõrgem riski diabeeti haigestuda või muude ainevahetushäirete all kannatada. Teatavaid paralleele on võimalik tõmmata ka inimestega.

Pärilikkusaine on mõningal määral plastiline. Näiteks saab nukleotiidide külge aheldada metüülrühmadena tuntud ühendeid, mis geenide avaldumist pärsivad. Protsess on organismi normipäraseks toimimiseks hädavajalik. Sarnaselt saab lisada ühendeid, mis geenide avaldumist ergutavad. Samas on jäänud ebaselgemaks, millisel määral taolised muudatused järeltulijatele edasi võiksid kanduda, kui metülatsioon toimub sugurakkudes.

Osa epigeneetikutest, kes uurivad, kuidas keskkonnatingimused geenide avaldumist muudavad, on oletanud, et pärandatud avaldumismustrid võivad tõepoolest järeltulijate füsioloogiat mõjutada. Klassikalise näitena tuuakse 1944-45. aastal sündinud hollandlased, kelle emad teise maailmasõja lõppedes tõsise toidupuuduse all kannatasid. Aastakäigu lapsed olid sageli alakaalulised ja haigestusid tavapärasest tihedamini suhkrutõppe. Mõnedest statistilistest analüüsidest on välja koorunud, et sarnaste probleemide all, küll vähem, võivad kannatada ka nende järeltulijad.

Kuid teistes uuringutes on leitud, et embrüo moodustumisel eemaldatakse valdav enamik metüülrühmadest, mis rööviks potentsiaalselt võimaluse taoliste eelkohastumuste edasi andmiseks. Anne Ferguson-Smithi töö viitab aga, eelnev metülatsioon saaks siiski piisavat rolli mängida. Tiinuse soovitatust poole vähem kaloreid saanud hiireemade järeltulijate spermas leidus 111 piirkonda, mis olid tavapärasest vähem metüleerunud, ent 55 teises piirkonnas võis märgata ulatuslikumat metülatsiooni.

Valdav enamik erinevusi leidus aga piirkondades, mis valkude kodeerimises ise ei osale, kuid mõjutavad siiski geenide avaldumist. Viimase uurimine kinnitas, et mitmed glükoositaluvuse ja ainevahetusega seotud geenid olid tõepoolest kontrollgrupis ja näljutatud hiirte järeltulijate seas erinevalt väljendunud. Sarnaseid mustreid võis märgata isegi kolmandas põlvkonnas.

Eelnevalt on näiteks leitud, et metülatsioon võib pakkuda hiirtele muu hulgas viisi, kuidas hirmutavaid mälestusi edasi anda. Kuigi evolutsioonilises mõttes pakuks võimalus avaldumismustreid järeltulijatele edasi anda selget konkurentsieelist, jäävad kriitikud siiski umbusklikuks ning leiavad, et epigeneetiliste muutuste geneetilistest muutustest eristamine pole tegelikult nii kerge, kui uurimustest paista võib.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Science

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: