Põldu harides on tavapärane, et muldi väetatakse, lubjatakse või kasutatakse ka taimekaitsevahendeid. Nii kogunevad aegamisi mulda raskmetallid, mis püsivad keskkonnas pikalt ja võivad kahjustada kogu ökosüsteemi toimimist. Kui maa jääb mingil põhjusel põllumajanduslikust kasutusest välja, tasub sinna istutada puid, mis eemaldavad mullast raskmetalle. Endise põllumaa metsastamisel on teisigi eeliseid: see ei tervenda mitte ainult mulda, vaid rajatud metsad annavad ka puitu ja seovad süsinikku, kirjutavad Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar, teadur Katri Ots ja metsakasvatuse spetsialist Marju Kaivapalu-Kaasik.

Eesti Maaülikooli metsateadlased uurisid 11 põllu- või rohumaale rajatud arukaasikus enam kui 20 aastat peale istutamist kroomi, vase, raua, mangaani ja tsingi sisaldust mullas ja puude koores ning erineva vanusega puidus.

Nooremteadur Marju Kaivapalu-Kaasiku esiautorluses ilmunud uuringust selgus, et kased omastavad mullast raskmetalle küllaltki edukalt. Kui puud viimaks maha raiuda ja puit ära viia, saabki põllumulla metallidest puhtamaks. Siiski näitasid analüüsid, et kased ei salvesta oma tüvedesse kõiki metalle samal määral. Eriti märgatavalt kogunevad puude koorde just tsink ja mangaan. Samas leidsid uurijad, et see, kui palju puud metalle seovad, ei sõltu üksnes metallide sisaldusest mulla pinnakihis. Pigem mõjutasid seda mulla happesus ja fosfori ning kaaliumi sisaldus.

Seega on arukask suurepärane puuliik, mida põllumuldadele istutada. Seda nii oma kiire kasvu ja kõrge tootlikkuse tõttu kui ka seepärast, et puud näikse raskmetallidega hästi toime tulevat. Mõõtmised tõestasid, et raskmetallide suurem sisaldus mullas ei pärssinud kaskede kasvu olulisel määral.

Autorid rõhutavad siiski, et see ei tõesta, nagu poleks metallidel mingit mõju. Käesolevas uuringus mõõdetud sisaldused võisid jääda alla puude kasvu kahjustavat taset ja tugevama saaste korral võib puude kasv olla siiski häiritud. Varasemate tulemuste põhjal saab öelda, et võrreldes sarnase vanusega hübriidhaavaistandikega eemaldasid arukaasikud mullast üldiselt rohkem metalle.

Kõik katsepuistud kasvasid viljakatel mineraalmuldadel, kuuludes sinilille, jänesekapsa ja jänesekapsa-mustika kasvukohatüüpidesse. Kuigi uuritud metallide sisaldused mullas olid kasvukohatüübiti erinevad, polnud need siiski statistiliselt usutavad. Enim leidus muldades rauda ja mangaani, teisi uuritud elemente juba vähem. Kaivapalu-Kaasiku ja tema kolleegide hinnangul jäid tsingi, vase ja kroomi sisaldused Eesti vastavas määruses sätestatud piirarvudest allapoole. Seega pidasid nad uuritud muldade keskkonnaseisundit heaks.

Kuna katsealadel kasvavad puud olid juba rohkem kui 20 aasta vanused, said uurijad võrrelda ka seda, kuidas omastavad puud metalle erinevates kasvufaasides. Selgus, et puud omastavad metalle kõige paremini just noorena – esimese kümne aasta jooksul tekkinud puit sisaldas raskmetalle enam kui hiljem kasvanud puit. Autorid seletavad seda puude aktiivsema kasvuga noores eas, mil puudel on oma massi kohta suurem toitainete vajadus.

Raskmetallide sisaldus puidus ja koores küll erines, kuid kõiki elemente haaravat seaduspära ei ilmnenud. Puidus oli kõige suurem raua sisaldus, millele järgnesid tsink ja mangaan. Koores aga leidus enim tsinki ja mangaani, mis ületasid ka puidu vastavad näitajad.

Tööst tõuseb praktilist kasu lisaks muldade puhastamise õppetunnile mujalgi. Eestis on puitne biomass oluline bioenergia tooraine, mistõttu on oluline teada selle keemilist koostist. Kuigi mõne metalli sisaldus ületas vastavas standardis arukase biomassi kütusekvaliteedile esitatud soovituslikke piirväärtusi, näitavad tulemused, et endistel põllumajandusmaadel on võimalik arukaseistandikke jätkusuutlikult majandada.

Artikkel ilmus ajakirjas Environmental Monitoring and Assessment.

Artikkel on osa 23.11.2026 Eesti Maaülikoolis kaitsmisele tulevast Marju Kaivapalu-Kaasik doktoritööst "Raskmetallide omastamine ja jaotumine hübriidhaava- ja arukaseistandikes endistel põllumajandusmaadel ja ammendatud põlevkivikarjääri puistangutel"

Uuringut rahastasid Eesti Teadusagentuur (1, 2, 3) ja Euroopa Komisjoni Horisont programmi projekt ECOLOOP.