Inimese lõug on evolutsiooni kõrvalsaadus
Tunnuseid, mis eristavad inimest me lähematest sugulastest loomariigis, on mitmeid. Üks niisugune tunnus on lõug — see alalõualuu julgelt ette välja ulatuv osa, mille olemasolu on ju lausa enesestmõistetav.
Aga kasvõi meile ka sedavõrd geneetiliselt lähedasel loomal nagu šimpansil niisugust eenduvat moodustist suu all ei ole, tema lõualuu hakkab üsna alumistest hammastest alates kohe kaela poole taanduma.
Miks just inimestel just selline lõug on, ei ole teadlastelegi selge olnud, ehkki mõtteid avaldatud on. Näiteks on oletatud, et lõua ehitus võib aidata inimesel paremini toitu närida või juttu rääkida.
Nüüd väidab rühm Ameerika teadlasi oma uuringu põhjal, et tõenäoliselt on inimese lõug siiski nii-öelda evolutsiooniline kõrvalsaadus, tunnus, mis on välja kujunenud ilma, et selleks oleks olnud otsest kohastumuslikku vajadust.
Noreen von Cramon-Taubadel Buffalo Ülikoolist ja ta kolleegid analüüsisid inimese ja lähisugulaste lõualuu ehitust ja püüdsid selle kujunemist evolutsiooniliste teguritega kokku seada.
Nad jõudsid järeldusele, et inimese lõua ehitus on kujunenud lihtsalt mõnede teiste kehaehituslike muutustega kaasnevalt.
Üks niisugune muutus on olnud inimese esihammaste suuruse vähenemine. Teise lõua kuju suunanud asjaoluna toovad autorid ajakirjas ajakirjas Plos One välja näokolju ehituse muutused, mis on seotud kahel jalal kõndima hakkamisega.
Inimese lõug ei ole niisiis päris juhuslikult tekkinud nähtus, kuid ta teke ei olnud iseseisvalt ajendatud. Evolutsiooniteadlased ütlevad niisuguse tunnuse kohta, mis on tekkinud mõne hoopis teise tunnuse tekke kõrvalsaadusena, vikkel või spandrel.
Need terminid tulevad arhitektuurist ja tähendavad neid ligikaudu kolmnurga kujulisi moodustisi, mis tekivad ümaraotsalise kaare ja seda raamistava nelinurga vahele. Arhitekt ei projekteeri vikleid ehk spandreleid omaette eesmärgina, need lihtsalt tekivad paratamatult, kui püüda ümarat kaart kandilise nelinurga sisse sobitada.
Õpetlik on von Cramon-Taubadeli ja ta kolleegide teadustöös jõudmine tõdemusele, et inimese keha evolutsiooni tasub vaadelda tervikuna, koosnevana nii otsestest kohastumustest kui ka nende kaasnähtudest.
Aga muu hulgas võime nüüd ka rahvapärasele ütlusele "silm sirkel, nina vinkel" lisada: lõug vikkel.
