Kui madalamad saareriigid ja rannikulinnad üle maailma valmistuvad veetaseme tõusuks, seisab Gröönimaa silmitsi vastupidise ja esmapilgul paradoksaalse probleemiga. Mereveetase alaneb saare rannikul 2100. aastaks märgatavalt.

Kui inimkond paiskab kasvuhoonegaase õhku praeguses tempos (RCP 8.5), ulatub langus paiguti 2,5 meetrini. See pakub teravat kontrasti kliimasoojenemisest tingitud üleilmsele meretaseme tõusule. Isegi optimistlikuma, Pariisi kliimaleppega kooskõlas oleva stsenaariumi (RCP 2.6) korral võib alaneda veetase aga ligikaudu 0,9 meetrit.

See tähendab, et meri taandub Gröönimaa rannikul sõltumata sellest, kui tulemuslikult inimkond kliimamuutuste pidurdamisega tegeleb. Kahe stsenaariumi prognoosid hakkavad teineteisest märgatavalt lahknema alles 2050. aasta paiku. 

Nähtuse taga on peamiselt kaks füüsikalist protsessi. Esiteks esineb Gröönimaal endiselt jääajajärgset maakerge. Kui raske, kohati kolme kilomeetri paksune jääkilp sulab, vabaneb selle all olev maakoor tohutu rõhu alt ja hakkab aeglaselt ülespoole kerkima.

Teiseks mängib olulist rolli gravitatsioon. Mida suurem on liustik, seda suurem on selle gravitatsiooniline tõmme ja seda rohkem hoiab see enda lähedal merevett. Kui mandrijää mass sulades väheneb, nõrgeneb ka selle tõmbejõud ja vesi valgub Gröönimaa rannikult eemale maailmamere suunas.

Teadlased kasutasid oma prognoosides uut mudelit, mis arvestas senisest täpsemalt Maa vahevöö viskoossuse ehk sellega, kui kiiresti maapind koormuse muutusele reageerib. Selgus, et varasemad, valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) prognoosid on Gröönimaa ranniku veetaseme langust tõenäoliselt 25 kuni 65 protsendi võrra alahinnanud.

Muutusel on otsene mõju kohalikele, kellest suurem osa elab rannikul. Kui meretase langeb meetrite jagu, muutuvad paljud praegused laevateed ja sadamad kasutuskõlbmatuks.

Uuring toob näitena välja Gröönimaa pealinna Nuuki ja idaranniku suurima asula Tasiilaqi. Tasiilaqis, mis asub suure jäämassi kaotuse piirkonnas, prognoositakse kõrgete heitkoguste stsenaariumi korral veetaseme languseks 1,4 meetrit. Pealinnas Nuukis on langus mõnevõrra väiksem, jäädes 0,8 meetri juurde, sest sealset maapinna liikumist mõjutab lisaks kerkimisele ka varasema jääajaga seotud maakoore vajumine.

Praegused sadamakaid võivad jääda seega liiga kõrgeks ja madalad laevakanalid muutuda läbimatuks, mis takistab kaubavedu ja asulate vahelist ühendust. Teadlased hoiatasid seetõttu, et kui sealsed kogukonnad pööravad tähelepanu vaid maailmamere tõusule, võib neid puudutav risk neist mööda minna.

Siiski on langeval veetasemel ka üks potentsiaalselt helgem külg. Merevee taseme langus võib pidurdada Gröönimaa liustike sulamist ja taandumist. Paljud Gröönimaa liustikud lõppevad meres ning nende stabiilsus sõltub nn maandusjoonest ehk kohast, kus jää puutub kokku merepõhjaga. Kui veetase maandusjoone juures langeb, väheneb ka soojema merevee võime jääd altpoolt sulatada ja lahti kangutada.

See võib aidata suuri liustikke, nagu Kangerlussuaq ja Sermeq Kujalleq, mis oleks muidu maailmamere tõusu suhtes väga haavatavad. Teadlased nendivad siiski, et selle mõju täpne ulatus vajab veel edasist uurimist.

Töörühm kirjutab tulemustest ajakirjas Nature Communication.