Teadlased analüüsisid keemiliselt kümmet kvartsist nooleotsa, mis kaevati Lõuna-Aafrikast Umhlatuzana kalju varjualusest välja juba aastakümnete eest. Selgus, et viiel neist oli säilinud jälgi aeglaselt toimivast taimsest mürgist. Uurijate hinnangul pärines see ilmselt kohalikust mürktaimest, mida on Lõuna-Aafrikas kasutatud ajalooliselt just noolemürgina.

Selline mürk ei tapnud looma kohe, vaid muutis ta uimaseks ja nõrgaks. See omakorda võimaldas küttidel säästa nii aega kui ka energiat, mida jälitustöö nõudis. Teadlaste sõnul viitab leid sellele, et juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi mõistsid inimesed taimede mõju organismile ning oskasid neid teadmisi sihipäraselt ära kasutada.

Uurimistöö autorite hinnangul näitab avastus ka küttide arenenud mõtlemisvõimet. Aeglaselt toimiva mürgi kasutamine eeldas arusaamist põhjus-tagajärg seostest ning oskust oma tegevust ette planeerida. See viitab kõrgetele vaimsetele võimetele juba varases inimajaloos.

Varem peeti maailma vanimaks kindlaks tõendiks mürgirelvade kasutamisest noolemürgi jääki, mille vanus on umbes 7000 aastat ja mis leiti Lõuna-Aafrikas Krugeri koopast

Umhlatuzana kalju varjualune pakub haruldasi säilimistingimusi, kus orgaaniliste ainete jäägid võivad püsida väga pikka aega. Sealt on varem leitud sadu hoolikalt valmistatud kvartsist tööriistu, mille vanus ulatub 65 000–60 000 aasta taha. Seni oli uuritud peamiselt liimijälgi, millega nooleotsad varte külge kinnitati, mitte aga võimalikke mürgijääke.

Analüüsidest selgus, et nooleotstel leidus taimetoksiine, mida tänapäeval seostatakse eeskätt ühe kindla sibultaime liigiga. Sama taime mürgiseid ühendeid on leitud ka palju hilisematest, 18. sajandist pärinevatest Lõuna-Aafrika nooleotstest, mis tugevdab seost konkreetse taime ja mürgirelvade kasutuse vahel. Kuigi pole kindel, kas see taim kasvas täpselt samas piirkonnas ka 60 000 aastat tagasi, leidub seda tänapäeval kalju varjualusest vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel.

Teadlaste sõnul on leid oluline seetõttu, et see näitab, kuidas taimsed mürgid võivad sobivates tingimustes säilida kümneid tuhandeid aastaid. See avab uusi võimalusi uurida varaste inimühiskondade teadmisi looduse ja keemia kohta.

Edaspidi plaanib uurimisrühm analüüsida ka nooremaid leiukihte samas kalju varjualuses, et selgitada, kas mürgitatud nooli kasutati seal pidevalt või kadus tava mingil perioodil ja need võeti hiljem uuesti kasutusele.