Palu teekond uurimisteemani põimus tugevalt muutliku geopoliitilise olukorraga. "2021. aastal doktorantuuri alustades oli maailma tabanud koroonakriis ja selgeid jätkumise märke näitas ka koroonaga seotud tarneahelate kriis, Vaja oli esmalt olukorrast aru saada ja seejärel leida võimalused olukorraga toime tulla," selgitas Palu: "Seepärast oli minu töö fookus esialgu lihtsalt mereliste tarneahelatega seotud muutuste juhtimisel ja innovatsioonil."

Maailm muutus aga 2022. aasta alguses kardinaalselt. "Seoses Ukraina sõjaga, aga ka isikliku vajadusega globaalsete konfliktide keerises lähedastele turvalisus kindlustada, pöörasin fookuse üha enam teemadele, mis tagavad kogu ühiskonna jätkusuutlikkust ja heaolu," nentis Palu. 

Doktoritöö ambitsioon laienes, liikudes kitsast kaupade liikumisest ja ärilisest innovatsioonist üle riiklikul tasandil rakendatavale raamistikule, mis toetab strateegilisi julgeolekuotsuseid. 

Palu sai otsest inspiratsiooni viimaste aastate Läänemere regiooni tabanud kriisidest. Kõige teravamalt tõi mereriikide haavatavuse esile kriitilise allveetaristu sabotaaž. Rünnakud gaasitorude Nord Stream ja Balticconnector ning EstLink 2 elektrikaabli vastu paljastasid, et kehtivad rahvusvahelised õigusaktid ei paku tänapäevaste hübriidohtude eest piisavat kaitset, eriti just riikide piiridest väljaspool asuvates majandusvööndites.

Teine oluline tõuge lähtus koroonapandeemiast. Ühe maailma tihedaima liiklusega laevaliini, Helsingi-Tallinn, operaatorid pidid ühtaegu toime tulema nii reisijate arvu järsu langusega ajal kui ka samal ajal karmistunud keskkonnanõuetega. Viimaks ei saa rahvusvaheliste kriiside kõrval unustada Eesti-siseseid väljakutseid, nagu Eesti väikesaarte –  Ruhnu, Kihnu ja Vormsi –  elutähtsate transpordiühenduste tagamist.

Palu nentis, et varasemad uuringud on keskendunud väljakutsete lahendamisel sageli kitsastele valdkondadele. Pelgalt sadamate töökorraldusele või näiteks laevanduslogistikale keskendudes on tervikpilti raske ette saada. Seejuures on olnud puudu just riiklikul tasandil rakendatavast raamistikust. See aitaks teha strateegilisi otsuseid valitsustel, ministeeriumitel ja ametkondadel näiteks taristu planeerimisel ja töötades välja riiklikke julgeolekustrateegiaid.

Nüüd pakubki ta lünga täitmiseks välja uudse raamistiku, mis sündis kuue mitmekülgse juhtumiuuringu analüüsil. Süstemaatilise analüüsi tulemusel tuvastas Palu viis peamist vastupidavuse mõõdet, mis moodustavad CIGET-mudeli tuuma. 

CIGET – keeruliste olukordade super-SWOT

Mudeli peamised koostisosad on ühenduvus (Connectivity), mis hindab marsruutide kvaliteeti ja alternatiivide olemasolu; taristu (Infrastructure), mis hõlmab kriitilisi füüsilisi ja digitaalseid varasid, näiteks sadamad, laevad ja merealused kaablid; riigihaldus (Governance), mis uurib õigusraamistikke ja institutsionaalset korda; mõju keskkonnale ja jätkusuutlikkus (Environmental Impact & Sustainability); ning tehnoloogiad (Technologies), mis käsitlevad muu hulgas seire ja küberjulgeoleku rolli. 

Kui SWOT-analüüs on juhtimises laialt levinud tööriist olemasolevate tegurite kiireks hindamiseks, siis CIGET-raamistik on spetsiaalselt loodud keerulistele, riiklikul tasandil strateegilistele väljakutsetele. "See on nagu super-SWOT-analüüs, mis aitab poliitikakujundajatel ja sidusrühmadel hinnata oma tugevusi ja nõrkusi terviklikult. Seejuures hindab raamistik lisaks kriisiga toimetuleku vastupidavusele ka säilenõtkust ehk riigi võimet sellest õppida ja tugevamaks muutuda," selgitas Riina Palu.

CIGET-raamistik praktikas

Kui CIGET-i tervikanalüüsi oleks rakendatud enne 2024. aasta Estlink 2 vahejuhtumit, oleks olnud Palu hinnangul riigil eelarveprotsessis lihtsam põhjendada ning juba varem ellu viia järgmisi ennetavaid ja taastumisvõimet parandavaid samme: 

1. Ühendused (Connectivity). Estlink 2 rikke järel vähenes Eesti ja Soome vahelise elektriühenduse läbilaskevõime enam kui poole võrra – see näitas, et ühe kaabli katkemisel on liiga suured tagajärjed. Riik planeerib piisavalt alternatiivseid ja füüsiliselt eraldi asuvaid ühendusi (nii elektri- kui ka telekommunikatsioonikaableid). See tagab, et ühe ühenduse lõhkumisel ei kahane elutähtsate teenuste võimekus oluliselt, hoides süsteemi stabiilsena.
2. Tehnoloogiad (Technologies). Estlink 2 kahjustamise juhtum rõhutas seire ebapiisavust. CIGET suunaks investeeringud nutikatesse seiresüsteemidesse nagu "Merehundi" projekt. Süsteemid suudaksid reaalajas tuvastada kahtlase tegevuse kriitiliste trasside kohal, võimaldades ohuallikat ennetavalt tõrjuda enne, kui kahju jõuab sündida.
3. Taristu ja jätkusuutlikkus (Infrastructure & Sustainability). Pikk parandusaeg (pool aastat) näitas riigi aeglast taastumisvõimet ehk madalat säilenõtkust. Raamistiku rakendamine põhjendab strateegilisi investeeringuid, mis lühendavad taastumisaega, näiteks varukaablite hoidmisse ja spetsialiseeritud remondimeeskondade/laevade valmisoleku tagamisse. Lisaks tuleks mitmekesistada energiaallikaid ning tootmise asukohti, et ühe taristurikke mõju majandusele oleks minimaalne.
4. Riigihaldus (Governance). Estlink 2 juhtum tõi esile, et rahvusvaheline õigus ei paku alati piisavat kaitset hübriidründe taktikate vastu merealustes majandusvööndites. Raamistik suunab valitsust aktiivselt tegema tööd rahvusvahelisel tasandil, et tugevdada seaduslikku kaitset kriitilise taristu vastu suunatud sabotaaži korral ja leida ohuolukorra kiiresti välist abi.

Super-mudel eelarvevalikute tegemiseks

Töö suunab avalikku sektorit erinevate valdkondade analüüse omavahel siduma. Ühelt poolt teeb planeerimisprotsess keerukamaks. Teisalt saavad otsustajad selle tulemusena mitmekülgsema pildi valikuvõimalustest. Lisaks saab tänapäeval selliste ülikeeruliste analüüside läbiviimiseks kasutada masinõppe vahendeid ja sellesse suunda ongi Riina Palu nüüd oma tähelepanu suunanud.

"Digiriigi poolt kogutavatel andmetel põhinev erinevate valdkondade koostoime super-mudel võiks Eesti valitsuse kasutuses oluliselt lihtsustada eelarveprotsessi ning olla abiks avalikkusele valikute selgitamisel," kinnitas Palu. Tallinna Tehnikaülikoolis alustab 2026. aasta jaanuaris Palu juhendamisel doktorant, kes uurib andmetele tuginedes, milliseid strateegilisi eelarvelisi valikuid peaks riik toimepidevuse vaatest tegema. Selles teadustöös leiab rakendust ka CIGET. 

Eesti seisukohalt on eriti terav doktoritöös kirjeldatud taristu turvalisus. Peamine haavatavus pole praegu isegi niivõrd füüsiline, vaid juriidiline. Väitekiri tõi esile, et puudujäägid rahvusvahelistes õigusraamistikes, näiteks ÜRO mereõiguse konventsioonis, jätab riigid kaitseta kaasaegse sabotaaži ja hübriidsõja taktika ees, eriti just majandusvööndites. Seda tühimikku peaks Eesti aktiivselt teadvustama ja tegelema selle lahendamisega.

Kriitilise taristu kaitse hea näitena tõi Palu välja Eesti enda algatuse "Merehunt". Projekti raames luuakse Eesi merealale nutipoide võrgustik. Ühtlasi kujutab see ideaalset näidet CIGET-raamistiku rakendamisest: see kasutab tehnoloogiaid (nutipoid), et parandada olukorrateadlikkust ja kaitsta elutähtsat taristut (allveekaablid), täites seeläbi riigihalduse püstitatud eesmärke. Raamistik aitab selliseid investeeringuid süsteemselt tähtsuse järgi ritta panna.

Kolmandaks aitab raamistik süsteemselt hinnata ühenduvust. See puudutab nii Eesti väikesaarte parvlaevaliikluse elutähtsate ühenduste tagamist kui ka laiemat geopoliitilist pilti. Raamistiku abil saab valitsus objektiivselt analüüsida ja hinnata alternatiivseid kaubateid, näiteks töös uuritud Trans-Kaspia koridori potentsiaali, tagades Eesti ühenduvuse ka muutuvas julgeolekuolukorras. 

Viimaks annab mudel sisendi jätkusuutlikkuse ja tehnoloogia investeeringuteks. Analüüsides näiteks laevanduse keskkonnamõju või uurides Läänemere laineenergia potentsiaali piiranguid, saab riik suunata investeeringuid pikaajalisse keskkonnasäästlikkusse ja energiajulgeolekusse.

Lisaks Eesti merendussektorile saaks rakendada CIGET-raamistikku Palu sõnul ka teistes elutähtsates valdkondades. Näiteks on asutud raamistiku dimensioone kasutama juba näiteks digiühiskonna toimepidevuse hindamisel ja desinformatsiooniga seotud haavatavuste analüüsis. See annab aluse mõtestada säilenõtkust laiemalt terves riigikaitses ja riigihalduses, pakkudes erinevate ohtudega tegelemiseks ühtset keelt.

Samas nentis Riina Palu, et kuigi kvalitatiivne lähenemine andis kuue juhtumiuuringu kaudu sügava sissevaate, on raamistiku laiemaks üldistamiseks vaja edasisi kvantitatiivseid uuringuid ning võrdlust teiste riikidega. Muu hulgas on teinud ta juba eelkokkuleppeid Saksamaa, Belgia ja Soome teadlastega CIGET-i rakendamiseks nende riikide mereliste tarneahelate analüüsiks. See on praktilise väärtusega ja saab olla sisendiks riikide otsustusprotsessidesse. 

Samuti vajab mudel edasiarendamist, et luua iga viie mõõtme jaoks konkreetsed ja mõõdetavad tulemusnäitajad ehk KPI-d. Riigid koguvad palju andmeid ja mudel võimaldab neid paremini kasutada. Andmetele tuginedes saab luua selgemad kriteeriumid otsuste ettevalmistamiseks ja võrreldavuse tagamiseks. See muudaks otsustusprotsessi objektiivsemaks.

Riina Palu kaugem eesmärk on muuta CIGET sama tuntud ja kasutatud tööriistaks keeruliste olukordade analüüsil, nagu on SWOT-analüüs (tugevused, nõrkused, võimalused, ohud) mistahes lihtsa analüüsi puhul.

Doktoritöö on täismahus loetav LUT Ülikooli digiraamatukogus.