Lähiajast leiab kaks õpetlikku kriisi. Kummalgi on omad erinevused ja kummagi abiga avaneb suurem pilt, mingi üldistav arusaam, mille põhjalt võib teha oletusi tuleviku kohta. Üks lugudest areneb vanal mandril ja teine USA-s. Tulevikku testiv järeldus on universaalne ja asukohast sõltumatu.

Alustada võib Iirimaalt. Kujutagem ette Dublinis tegutsevat 50. eluaastates loometöötajat, näiteks muusikut, kelle vabakutselise töö jäi globaalse pandeemia tõttu seisma. Kõiki tabanud kriisi kiuste on vaja tasuda igapäevaste vajaduste eest. Raha teenimata pole see võimalik. See võib ajada rumalalt raha nimel riskima, et tagajärjed osutuksid kõigi jaoks veelgi kulukamaks.

Kümme aastat varem, teisel pool Atlandi ookeani lahti rullunud finantskriisi päevil otsib Detroitis tegutsev beebibuumi põlvkonna 50-aastane insener tööd. Raske majanduslanguse ajal elasid ka ettevõtted ellujäämise piiril või lõpetasid tegevuse. Uut tööd leidsid vähesed. Nad pidid olema üle keskmise erilised. Üle 50-aastased beebibuumerid olidki kindlasti erilised, aga hoopiski teistsuguses tähenduses. Nad olid liiga noored pensionile jäämiseks ja liiga vanad, et kõike algusest uuesti alustada.

Seda rahvastikurühma tabas kriis väga valusalt. Häda jätkus ka kriisi järel ja see rühm tööealisi ameeriklasi pidi hakkama saama suurima pikaajalise töötusega. Sealse elu kohta korrapäraseid ülevaateid koostava Pew Researchi andmetel kasvas töötusemäär selle kohordi puhul 7,6 protsendini ja enam kui pooled otsisid tööd ka pool aastat pärast töökaotust.

Järgnenud perioodil kogutud andmete põhjal jagunesid selle rühmaliikmete saatused kaheks. Ühtesid tabas nn raske kukkumine, samas kui teistel õnnestus pehme maandumine. Esimesed kukkusid toidupankadesse, sotsiaalabi järjekordadesse ja kirjutasid alla kodude sundmüügi lepingutele. USA föderaalreservi andmetel langes nende inimeste netoväärtus keskmiselt 40 protsenti. Kurba elumuutust kajastab ühe intervjueeritava tõdemus. Tegemist oli endise juhiga, kes kirjeldas, kuidas jõudis juhisviidist stseenini, kus ta kodust välja tõsteti.

Sama põlvkonna esindajad, kellel õnnestus pehmem maandumine, olid olnud kauem samal tööl ja teeninud arvestatava suurusega lahkumishüvitised. Lisaks leidus kodus kas töötav abikaasa või saadi toetust jõukatelt vanematelt. Uurijate hinnangul oli sel moel saadud sissetulekupuhver peamine tegur, mis määras edasise elu kas stabiilsuse või vaesuse vahel. Paraku oli taoline turvavõrk kättesaadav ainult õnnelikele ehk neile, kellel oli õige töökoht, õige abikaasa või õiged vanemad. Ülejäänuid tabas raske kukkumine.

Tagasi Dublinisse. Seal otsustas riik paarile tuhandele loometöötajale maksta iga nädal ilma muude tingimusteta 325 eurot toimetulekutoetust. Sisuliselt oli tegu kodaniku palgaga. Riigijuhid said aru, et kunstilisel panusel on tohutu ühiskondlik väärtus ka siis, kui turg ei suuda neile pakkuda stabiilset elatist. Tegemist oli siiski katseprojektiga.

Hiljuti valminud hinnang pidas sekkumist väga edukaks. Toetusesaajatel oli väiksem finantsstress, nende heaolu paranes märgatavalt ja mis oli kõige tähtsam, nad kasutasid rohkem aega oma loomingulisele tööle. Toetusesaajad pühendasid erialasele tööle 30 protsenti rohkem tunde, nende rahaline stress langes 40 protsenti ja heaolu tõusis hüppeliselt. Kokkuvõttes kiideti projekti loomesektori elavdamist murranguliseks pöördepunktiks.

Nüüd teatas Iiri valitsus, et alates 2026. aastast on eelarves püsiv rida loometöötajatele analoogse kodaniku palga maksmiseks. Iirimaa tegi teadliku valiku isoleerida oluliseks peetud erialane sihtrühm ärilise elujõulisuse tormidest. Vahest aimatakse, et tulevikus vajavad ülejäänud kodanikud rohkem meelelahutust ja kunstilisi elamusi?

See toob alguses lubatud üldisema järelduse juurde. Praegu seisavad X-põlvkonna esindajad sarnase kuristiku serval, kuid nende olukord on veelgi ebastabiilsem. Tegemist on 40–50-aastaste põlvkonnaga, keda iseloomustavad stagneeruvad palgad ja eesootava automatiseerimise mõjud kombineerituna töökohtade kaost tingitud ebakindlusega.

Suure tõenäosusega ei oota ees vanast ajast tuttav tsükliline majanduslangus, vaid tehisarust põhjustatud püsiv struktuurne muutus. X-põlvkonnas on turvavõrkudega indiviide vähem kui beebibuumerite generatsioonis. Nad esindavad peamiselt sõjast puutumata rikkasse kasvutsüklisse sattunud ameeriklasi.

Seis Euroopas ja eriti selle idapoolses osas on oluliselt teistsugune. Kardetakse, et suur osa sellest kohordist on "järsu kukkumise" riskirühmas. Näiteks USA-s on hädaolukorraks piisav rahaline puhver ainult 30 protsendil.

Kuigi Iirimaa toetuse poliitika tundub tavatu, võib see olla sihipärase arengu tähis. Kui rahvastik vananeb ja majandus pulveriseerub, võib suunatud universaalne sissetulek siluda ohtlikke lünki. Isegi kui kriitikud hoiatavad fiskaalse rumaluse eest, võib see tee osutuda kulutõhusaks, kui loomeinimesed sisustavad kultuuri, vanemad töötajad esindavad ühiskonna kogemust, heaolu vähendab tervishoiukulutusi ja kõrgem tootlikkus ning enesetõhusus on ühiskondlik rikkus.

Iirimaa ei jää ilmselt erandiks, kuna Šotimaa ja Wales kaaluvad sarnaseid valikuid.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".