Eesti koolides õpib ajaloolise pärandina üsna suur hulk eesti keelest erineva kodukeelega lapsi, kelle osakaalu suurendab veelgi uussisserändajate lisandumine. Kui Eestis oli 2012. aastal 434 uussisserändajast last vanuses 0‒14 aastat, siis 2021. aastal oli see narv juba 1601. Seda numbrit tõstis märkimisväärselt Ukrainas puhkenud täiemahuline sõda aastal 2022, mille tõttu on Eesti lasteaedadesse ja põhikoolidesse jõudnud enam kui 7200 sõjapõgenikku.

Euroopa Liidus on paljude sisserändajate laste puhul täheldatud, et nende õpitulemused on kehvemad ja nende kultuuriline esindatus koolide õppekavas puudulik. Tallinna Ülikoolis doktoritööd kaitsnud Maiki Vanahans uuriski oma väitekirjas õpetajate ja juhtide vaadet uussisserändajatest õpilaste õpetamisele.

Maiki Vanahans on ka ise lasteaia direktor ning töötanud õpetajana, mistõttu on tal antud teemaga isiklik kokkupuude. Tema töö keskendus lasteaia ja algkooli astmetele, sest just need astmed panevad aluse edasisele õpiteele. "Seetõttu on äärmiselt oluline alustada uurimist just algusest," sõnas ta.

Vanahans uuris lasteaia ja klassiõpetajate tööd mitmekultuurilises klassiruumis ehk milline on õpetajate valmisolek, oskused, teadmised ning hoiakud õpetamaks uussisserändajaid. Samuti vaatas ta, kuidas õpetajad on toetatud kooli või lasteaia tasandil ning millist tuge nad vajavad. Aga ka seda, mis väljakutsed võivad esile kerkida mitmekultuurilises rühmas või klassis õpetades.

Hirm ja vastuseis

Lähtudes töö tulemustest saab kokkuvõtvalt öelda, et valmisolek mitmekultuurilisi lapsi õpetada võiks Vanahansu sõnul olla parem. "Kõik, mis on võõras või tundmatu, tekitab hirmu ja vastuseisu," rääkis ta. See tuli välja intervjuudest nii õpetajate kui ka haridusasutuste juhtidega.

Kui varem ei olnud õpetaja õpetanud muu keele- või kultuuritaustaga õpilasi, siis enim valmistas neile hirmu see, kas nad on ikka piisavalt pädevad. "Küsimusi tekitas see, et kui ei ole ühist keelt, siis kuidas tuleks õpetada. Pigem oli hirm seotud õpetaja enda oskuste ja sellega, kas need on piisavad. Samamoodi oldi mures, kas õpetaja suudab last piisavalt aidata või toetada," sõnas Vanahans.

Kõige suuremat väljakutset pakubki õpetajate hinnangul keelebarjäär. "Õpetajatel ei ole piisavalt oskusi, kuidas õpetada last ilma ühise keeleta. Isegi, kui laps õpib üsna ruttu eesti keele selgeks, siis pere ei pruugi nii kiiresti keelt selgeks saada, aga õpetajal on kohustus viia läbi arenguvestlusi. Tekib ka küsimus, kuidas laiemalt toetada perekonda, kes sama keelt ei räägita," selgitas Vanahans. Mõneti aitab olukorda parandada see, et tänapäeval on mitmeid tehnilisi lahendusi, mille toel saab kiiresti tõlkida.

Omamoodi väljakutset pakub õpetajatele ka see, kui uussisserändajad saabuvad kooli ootamatult, näiteks keset õppeaastat. "Nad ikkagi kippusid tulema keset õppeaastat ning sama äkitselt võisid nad ka lahkuda. Õpetajates tekitas see frustratsiooni. Kui juba oligi kogemus, et õpetaja pingutab, näeb tulemusi ja siis ühel päeval seda last järsku ei ole, tekib pettumus. Ehk siis palju on ebamäärast ja teadmatust seoses uussisserändajatega," sõnas doktoritöö autor.

Mitte-eestlaste õpetamise puhul on Vanahansu sõnul kõige alus hoiakud. "Hoiakud mõjutavad nii meie teadmisi kui oskusi ja hoiakute puhul mängib rolli avatus ja austus teiste kultuuride vastu. Sageli inimesed kipuvad võibolla enda kultuurilist raamistikku võtma mõõdupuuna, aga me ei saa seda teha. Pigem tuleb olla avatud ja positiivne, kas ka mul on siit midagi õppida. Samamoodi on oluline kuulata selleks, et mõista, mitte hakata oma peas samal ajal, kui teine räägib, vastuseid koostama, hukka mõistma või ütlema, et miski on vale," rääkis doktoritöö autor.

Juhi roll

Kui uussisserändajad kooli või lasteaeda saabuvad, siis suurt rolli mängib ka juhi tegutsemine. Vanahansu sõnul on juhi roll luua koolikultuur, kus mitmekesisus on väärtustatud. "Ma laiendaksin seda. See ei ole ainult uussisserändajate kontekstis oluline, vaid me kõik oleme ju erinevad," sõnas ta.

Kui õpetajal on hirmud, siis koolijuhi ülesanne on teda Vanahansu sõnul kuulata ning toetada. Kui õpetaja ei soovi oma klassi või rühma uussisserändajat, siis mõista, millest see tuleb. "Mõistes, kust need hirmud tulevad, saab juht aidata hirme maandada ning pakkuda vajalikku tuge," ütles Vanahans.

Ta rääkis, kuidas oli tore kuulda juhte rääkimas sellest, mismoodi nad soodustavad õpetajatevahelist koostööd ning pannud selle juba õpetaja koormuse sisse ehk et tunniplaanis on ette nähtud koostöö momendid. Selline koostöö võib endas kujutada näites kogemuste vahetamist või õpiringe õpetajatele.

"See ei ole nii, et õpetaja annab oma täiskoormuse tunnid ära ja siis peab veel hakkama koostööd tegema. Koolijuhtidel on tegelikult üsna suur autonoomia ja paindlikkus, kuidas tööd korraldada ning sellised lähenemised kindlasti loovad õhkkonna, kus hea on nii õpilastel kui õpetajatel," sõnas ta.

Kultuuripimedus

Doktoritööd koostades üllatas Vanahansu ennast kõige enam õpetajate kultuuripime hoiak, mida Eestis seni ei ole eriti teadvustatud. Sageli vähemusse kuuluvate õpilaste taustateguritega ei arvestata ning neid õpetatakse n-ö kultuuripimedalt, lähtudes printsiibist "ma ei näe värvi, ma näen last".

See tähendab, et õpetajad ei erista lapsi rahvuse või kultuuri järgi, ent nad ka ei arvesta sellega ega võta tundide ja tegevuste ettevalmistamisel arvesse laste kultuuritausta. Mitmekultuurilises keskkonnas aga ei toeta üks-suurus-sobib-kõigile-lähenemine kõiki lapsi, kuna eelistab domineerivat kultuurilist ja keelelist rühma, jättes muu kultuuri- ja keele taustaga lapsed kõrvale.

"Kultuuripimedate hoiakutega võime hoopis süvendada mingeid stereotüüpe. Kui räägime ainult sellest, mis meil on sarnast, aga jätame kõrvale erinevused, siis me tegelikult justkui lähtume enamusest ja need, kes on vähemused, nende eripärad jäävad tähelepanuta. See omakorda võib tekitada tunde, kas ma siis ei olegi oluline. Eriti lastel," sõnas ta.

Kultuuripime lähenemine võib olla õpetajate hirmude ja teadmatusega tegelemise toimetulekumehhanism. Uuringutulemused näitasid, et õpetajad kardavad teha vigu või solvata erinevaid rahvusi, mistõttu toonitati, et laps on laps ning rass, kultuur ja etniline kuuluvus ei ole haridusprotsessis olulised. Sellest tulenevalt võivad õpetajatel olla õpilaste saavutuste puhul madalad ootused, mis vähendavad õpilaste võimalusi ja õpipotentsiaali.

Oma doktoritöö tulemustest lähtuvalt soovitab Vanahans mõelda ka õpetajakoolituses sellele, et õpetada tulevasi õpetajaid ennast analüüsima ning märkama oma hoiakuid. "Teadvustama selles mõttes, millised on minu hoiakud, sest sellesama kultuuripimeda hoiakuga õpetajad ei mõtle midagi halba. Kui seda aga ei teadvustata, siis see ei ole hea," lausus ta.

Kultuuritundlikust õpetamisest räägiti Vanahansu sõnul juba 1990. aastate lõpus. Näiteks ilmus 1998. aastal raport VERA, kus oli puudutatud kultuuritundlikku õpetamist. 2018. aastal ilmus aga uuringu raport RITA-RÄNNE, kus samuti oli juttu kultuuritundlikust õpetamisest.

"Mida ma aga näen oma töös on see, et see kõik ei ole jõudnud praktikuteni ehk nende inimesteni, kes reaalselt töötavad haridusasutustes. Eestis tehakse riiklikul tellimusel igasuguseid uuringuid, aga mulle tundub, et need jäävadki lihtsalt seisma ega jõua kusagile, sest järgmised teemad tulevad peale. Seda on mitmed raportid ka välja toonud, et meil puudub süsteemne lähenemine riigi tasandil," kirjeldas Vanahans.

Vanahansu sõnul on lõppkokkuvõttes kõige olulisem see, et õpetajatel ja juhtidel oleks julgust ja avatust mitmekultuurilisusele. "Kuigi alguses võib see tunduda hirmutav ja võõras, siis tegelikult on see ka hea võimalus organisatsioonis areneda," rääkis ta.

Antud teema ei puuduta Vanahansu sõnul ainult uussisserändajaid, vaid kõik lapsed on erinevad, isegi kui nad räägivad eesti keelt ning on siinse kultuuritaustaga. "Kodukultuur võib olla väga erinev ja see mõjutab samamoodi lapse õppimist. Seega tasub arvestada kõigi õppijatega, et kõigil oleks koolis hea olla," sõnas Maiki Vanahans.

Tallinn Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Maiki Vanahans kaitses doktoritööd "Kultuuridevaheline pädevus uussisserändajatest õpilaste õpetamisel lasteaia- ja klassiõpetajate ning juhtide vaatenurgast" 3. septembril.