Maa magnetvälja tugevus ja hapniku hulk atmosfääris tunduvad olevat seotud
Igas meie hingesõõmus on üle viiendiku hapnikku, ja kompassinõel sätib end vilkalt põhjasuunda. Need on kaks tõsiasja, mida me teame ja näeme, aga kes oleks osanud arvata, et need tõsiasjad on ka omavahel päris tihedalt seotud.
Ameerika ja Briti teadlased on just sellise seose nüüd maakera pikast ajaloost välja kaevanud.
Hapnikku on Maa kivimites olnud algusest peale, aga umbes kaks ja pool miljardit aastat tagasi pumpasid sinivetikad ka atmosfääri ja merevee tõeliselt hapnikurikkaks.
Magnetväli on Maal olnud vähemalt umbes kolm ja pool miljardit aastat.
NASA Goddardi Kosmoselennukeskuse ja Leedsi Ülikooli koostöös valminud uuringust nähtub, et vähemalt viimase 540 miljoni aasta vältel on atmosfääri hapnikutaseme ja planetaarse magnetvälja tugevuse vahel valitsenud kindel seos.
Just umbes 540 miljonit aastat tagasi algas Maa peal kambriumi ajastu, mil planeedi loomastik plahvatuslikult kasvas ja mitmekesistus.
Hapniku hulka vees ja õhus on tagantjärele arvutatud kivimites sisalduvate isotoopide ja mineraalide, aga ka looma- ja taimekivististe põhjal.
Maa magnetvälja tugevust on tagantjärele määratud kivimite magnetiseeritud osistesse talletunud informatsiooni põhjal.
Weijia Kuang NASA-st, Benjamin Mills Leedsist ja nende kolleegid on need kaks andmestikku nüüd omavahel kokku viinud ja vaadanud, kuidas nad kokku kõlavad.
Kõlavad aga päris harmooniliselt: kui magnetväli on olnud tugevam, on laias laastus ka hapnikku olnud rohkem; statistiline korrelatsioon on üllatav, kuid eitamatu.
Autorid kirjutavad ajakirjas Science Advances, et tugev magnetväli võib kaitsta atmosfääri, mida päikesetuule kõrge energiaga osakesed pidevalt pommitavad, kosmosse hajumast.
Nii hapniku hulka atmosfääris kui ka Maa magnetvälja tugevust võivad mõjutada mandrite triiv ja geodünaamilised sündmused sügaval maapõues.
Ka puhtalt juhuslikke kokkusattumusi ei saa teadlaste sõnul siiski veel päriselt välistada.
Suurem selgus saabub loodetavasti edasistes uuringutes.
