Universaalsed vähi sõeluuringud jäävad HIV-ga naiste puhul hätta

HIV-iga elavatel inimestel on Eestis võrreldes ülejäänud rahvastikuga mitu korda suurem risk haigestuda inimese papilloomiviiruse (HPV) põhjustatud vähivormidesse, selgub hiljuti kaitstud doktoritööst. Abi võiks olla andmeteadusel põhinevast riskimudelist, mis aitaks liikuda üks-sobib-kõigile lähenemiselt personaalsete ja riskipõhisete sõeluuringute suunas.
Tänu kaasaegsele antiretroviirusravile (ART) on muutnud HIV surmavast haigusest krooniliseks, hästi kontrolli all hoitavaks seisundiks. Meditsiiniline edulugu tekitas aga uue väljakutse: vähist on saanud HIV-iga elavate inimeste üks peamisi haigestumise ja surma põhjuseid. See toob nüüd esile vajaduse täiendavate ennetusmeetmete järele.
Tartu Ülikoolis doktoritöö kaitsnud Anna Tisleri töö põhines kolmel ulatuslikul Eesti registriandmetele tugineval uuringul. Nende tulemuste põhjal võib näha murettekitavat suundumust ka Eestis. Eeskätt keskendus Tisler oma töös HPV-ga seotud vähkidele, mis kujutavad HIV-nõrgestatud immuunsüsteemiga inimestele eriti suurt ohtu. HPV on teadaolevalt peamine emakakaela-, anaal-, neelu- ja mitmete teiste vähitüüpide põhjustaja.
Analüüs näitas, et aastatel 2004–2021 oli Eestis HIV-iga elavatel inimestel oluliselt kõrgem risk haigestuda HPV-ga seotud vähki, kui Eestis elavatel inimestel keskmiselt. Viirusega nakatunud meeste ja naiste risk haigestuda HPV-ga seotud vähki oli vastavalt 3,7 korda ja 5,7 korda kõrgem. Naistel oli risk eriti kõrge häbemevähi ja meestel peenisevähi korral.

Absoluutarvudes sureb maailmas HPV-ga seotud vähkidest kõige rohkem naisi emakakaelavähki. See on aga vaktsineerimise ja regulaarse sõeluuringuga suuresti ennetatav. Sellele vaatamata näitas Tisleri uurimus, et HIV-iga naiste osalus ennetustegevustes on Eestis äärmiselt madal.
Aastatel 2009–2018 osales pikaajalises ja korraldatud emakakaelavähi sõeluuringus püsivalt vaid 14 protsenti HIV-iga elavatest naistest. Isegi spetsiaalselt HIV-positiivsetele naistele soovitatud sagedasemas, iga kahe aasta tagant toimuvas kontrollis osales vähem kui iga neljas kutsutu.
Tisleri uuring tõi välja ka konkreetsed tegurid, mis olid seotud madalama sõeluuringus osalemisega. Kontrollis käisid harvem keskealised (40–55-aastased) naised. Samuti need, kes tarvitasid narkootikume, kellel puudus ravikindlus või kel oli C-hepatiidi kaasinfektsioon. "Takistusteks on stigma, kindlustuse puudumine ja kaasnevad tervisemured, mis raskendavad ennetusmeetmetele ligipääsu," selgitas Tisler.
Värske doktor nentis, et universaalsed sõeluuringuprogrammid ei vasta sageli HIV-iga naiste vajadustele. Seepärast töötas Tisler oma doktoritöö kolmandas osas välja ja valideeris riiklike terviseandmete põhjal riskiennustusmudeli, mis aitab täpsemalt hinnata naise riski haigestuda emakakaelavähi raskesse eelastmesse (CIN3+).
Mudel arvestas mitmete oluliste teguritega. Tulemustest sai järeldada, et kõrgem risk on seotud muu hulgas varasema HIV-i diagnoosi, varasema HPV-nakkuse, genitaalse klamüüdia, suitsetamise ja kõige tugevamalt eelnevate emakakaela rakumuutustega.
Tisler leidis, et mudel suutis kõrge ja madala riskiga naisi täpselt eristada ning selle ennustused vastasid hästi tegelikule haigusjuhtude arvule. Taolised ennustusmudelid kujutavad seeläbi vundamenti, millele ehitada personaliseeritud sõeluuringu strateegiad. Need aitaksid Tisleri hinnangul optimeerida sõeluuringuid, suunates tihedamale kontrollile just kõrge riskiga naised, ning vähendada samas ülediagnoosimise ja valepositiivsete tulemuste riski.
Samal ajal oleks abi kohandatud sekkumistest, näiteks kogukonnapõhistest teavitusprogrammidest, stigma vähendamise algatustest tervishoius ja kodutestimise võimalustest, mis aitaksid tõsta sõeluuringus osalemise määra.
Tutvu doktoritööga Tartu Ülikooli digikogus.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa