Nakkuslikku pidalitõbe põhjustavad bakterid Mycobacterium leprae ja harvem Mycobacterium lepromatosis. Haigus võib moonutada inimese nahka ja luid ning tekitada ulatuslikke närvikahjustusi. Tõvega kaasnes keskajal sageli sedavõrd sügav sotsiaalne stigma, et pidalitõbised pidid kandma kellukesi või teatud riietusesemeid, et inimesed neist eemale hoida teaks. Samas pole pidalitõbi vaid inimeste haigus: näiteks on leitud M. lepromatosis't Briti saartel elavatelt punaoravatelt ja USA lõunaosas elavatelt vöölastelt.

Seni arvasid teadlased, et pidalitõbi jõudis Ameerikasse umbes 500 aasta eest koos Euroopa kolonistide ja Aafrikast pärit orjadega. Arvamusele pakkus tuge tõdemus, et Ameerika iidsematel inimjäänustel polnud näha pidalitõvele iseloomulikest luukahjustustest mingeid märke. Aastal 2008 avastati aga Mehhikos teine pidalitõbe põhjustav bakteriliik, M. lepromatosis.

Toona jäi selgusetuks, kas liik saabus Ameerikasse koos eurooplastega või oli see seal juba varem olemas. Hilisemad leiud tekitasid täiendavaid kõhklusi. Aastal 2018 tuvastati sama haigustekitaja 1000 aasta vanuse inimese DNA-s, kes elas praeguse Lääne-Kanada aladel mitusada aastat enne eurooplaste saabumist.

Rahvusvaheline töörühm, eesotsas Nicolás Rascovaniga Prantsusmaal asuvast Pasteur'i instituudist ja Charlotte Avanzi Colorado Osariigiülikoolist, kinnitavad nüüd, et M. lepromatosis't võis näha Põhja- ja Lõuna-Ameerikas juba enne eurooplaste saabumist.

Järeldus põhineb enam kui 800 proovil, mis koguti nii iidsetest inimjäänustest kui ka nüüdisajal leeprasse nakatunud inimestelt. Muu hulgas leidsid nad bakterist jälgi umbes 1000 aasta vanustest Kanadast ja Argentinast päevavalgele tulnud säilmetest. Kuna leiukohad asuvad teineteisest enam kui 10 000 kilomeetri kaugusel, viitab see bakteri laialdasele levikule.

Tänapäevaste ja iidsete bakteritüvede genoome võrreldes jõudsid teadlased järeldusele, et leitud M. lepromatosis'e tüvi tekkis umbes 9000 aastat tagasi kusagil Ameerikas. Kuigi iidsed Kanada ja Argentina proovid olid geneetiliselt üllatavalt sarnased, tuvastas töörühm vähemalt viis erinevat M. lepromatosis'e liini, millest neli tuvastati Ameerikast. Üks neist põlvnemisliinidest, mida esindab tüvi NHDP-LPM-9, on teistest oluliselt erinev ja võib viidata senitundmatule M. lepromatosis'e harule, mis nakatab inimesi tänapäevalgi.

Uuring tekitab samas ka uusi küsimusi. Näiteks jääb saladuseks, miks sai eurooplaste toodud M. leprae Ameerikas domineerivaks tüveks, samas kui M. lepromatosis ei nakatanud maailmajagu koloniseerivaid eurooplasi. Samuti pole selge, kuidas jõudis M. lepromatosis Briti punaoravateni. Töö näitas, et neid nakatav tüvi tekkis viimase 300 aasta jooksul. Ühe võimalusena kandsid haigustekitajat Ameerikast pärit närilised, näiteks halloravad, ja andsid selle Atlandi ookeani ületamise järel edasi punaoravatele.

Töörühm märgib, et uurimus rõhutab ühest küljest iidsel DNA-l põhinevate analüüside tähtsust nakkushaiguste ajaloo ümberkirjutamisel. Samas aitab pidalitõve põhjustava bakteri tüvede ja reservuaaride parem tundmine haiguse levikut paremini jälgida ja selle vastu võidelda. Kuigi Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on leeprast saanud Euroopas äärmiselt haruldane haigus, mõjutab see üleilmselt siiski tuhandeid inimesi.

Uuring ilmus ajakirjas Science.