Kuusk selgitas, et vanemad ei pöördu spetsialisti poole enamasti probleemseks muutunud ekraanikasutuse tõttu. "Kui uurida aga tausta ja hakata last hindama, tuleb välja küll, kuidas nutiaega ja ekraanil viibimisaega on päris palju. See mõjutab suuresti ka seda, et liikumisaktiivsus on väiksem," sõnas füsioterapeut saates "Terevisioon".

Mitmesugused kehalised vaevused tekivad just nutiseadme pikemaajalisel ja igapäevasel kasutusel. "Kui see on olnud aastatepikkune ja igapäevane, võivad tekkida rühiprobleemid, pingepeavalud, õlavöötmevalud ja seljavalud," loetles Kuusk. Lisaks füüsilistele muredele võib selle mõjul kannatada ka laste vaimne tervis.

Argisuhtluses kuuleb õige tihti ka mõistet nutikael. Kuuse sõnul ei saa seda pidada aga ainsaks või kõige tüüpilisemaks probleemiks: "Seda on isegi keeruline öelda, kas see on nüüd kõige-kõige levinum. Pigem domineerivad üldine lihaste jõudluse languse ja rühiprobleemid. [...] Mis kõige rohkem muret teeb, ongi see inaktiivsus, mis sellega kaasneb."

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovituse järgi võiks olla koolilapsed päevas nutiseadmete ees kõige rohkem kaks tundi. Reaalsus kipub olema teine. "See on kindlasti väga erinev, kui mõelda perekondade ja laste peale. Eks nad kaovad sinna seadmetesse ikkagi ära, see aeg läheb seal märkamatult," tõdes Kuusk.

Eeskätt aitab nutiseadmest tingitud probleeme vähendada regulaarne liikumine ja kehaline aktiivsus. Paraku pole see füsioterapeudi sõnul paljude laste puhul igapäevase elustiili loomulik osa. Siinkohal on oluline vanemate roll. Nad peaksid aitama kehtestada piiranguid ja soodustama lapse igapäevast aktiivsust.

Spetsialisti poole võib Kuuse sõnul tulla ka ennetavalt, et saada soovitusi ja hinnang lapse arengule. "Kui lapsevanem märkab näiteks rühiprobleeme või kehahoiaku (eba)sümmeetriat, võiks füsioterapeudiga konsulteerida," rõhutas Kuusk. Samuti on oluline reageerida, kui laps kurdab peavalu, õlavöötme või seljavalude üle.

Kuuse sõnul on oluline koormata erinevaid lihasgruppe ja tõsta ka pulssi. Harjutuste tegemisel tuleks arvestada nii lapse füüsilise võimekuse kui ka isiklike eelistustega. Teisisõnu ei pea lastele mõeldud kehaline aktiivsus olema üles ehitatud range treeningukava järgi.

Näiteks on kasu juba kätekõverdustest. Nende puhul on oluline jälgida aga käte asetust. Käsi laiemalt hoides saab tööle kogu õlavöötme. Kitsam käteasend koormab rohkem õlavarre tagakülgi ehk triitsepsilihaseid.

Samuti soovitas Kuusk hüppeharjutusi, mis haaravad jalgade suuremaid lihasgruppe ja toetavad südame-veresoonkonna tööd: "Kui teha mitmeid seeriaid, tõuseb ka südamelöögi sagedus ehk saame toetada oma südame-veresoonkonna süsteemi."

Kuuse sõnul võivad lihtsad ringutused või kerepöörded olla kasulikud, kuid tõhusam mõju tuleb siiski tugevamast koormusest. "Koolilaste WHO soovitused on samuti sellised, et igapäevane liikumine mõõduka kuni tugeva intensiivsusega üks tund päevas ja lisaks kolm korda nädalas tugeva intensiivsusega nii luude kui ka lihaskonna tugevdamiseks mõeldud harjutused või tegevused," selgitas füsioterapeut.

"Klassikalise programmiga võiks teha kaks-kolm seeriat ja korduste arv 10–15 kanti," soovitas Kadi Kuusk. Samas rõhutas ta, et kindlast vormist olulisem on see, et tegevused oleksid lapsele motiveerivad. "Ma julgustan olema siin hästi loov, mõtlema vanematel oma lapse eripärade peale ja et need tegevused pakuks lapsele rõõmu ja huvi," lisas Kuusk.