Paavsti roll 21. sajandi globaliseeruvas ja sekulariseeruvas maailmas ei piirdu üksnes roomakatoliku kiriku juhtimisega. Igor Ahmedovi sõnul peegeldub tema tegevuses arusaam kirikust kui üleilmsest institutsioonist, mille haare ulatub üle kultuuriliste ja geograafiliste piiride. Katoliku kirik pretendeerib universaalsusele – mida tähistab juba selle nimetus katholikós ehk üleüldine. See annab paavstile positsiooni, mille kaudu saab too kõnetada kogu maailma kristlasi. Lisaks on tihtipeale universaalne tema sõnum, kõnetades inimesi sõltumata nende usulisest kuuluvusest.

"Globaliseerumine on küll omaette spetsiifiline mõiste, aga vähemalt katoliku kirik on alati püüdnud ületada geograafilisi ja kultuurilisi piire," sõnas Ahmedov. Tema hinnangul ei tähenda sekulariseerumine Euroopas, mis on vaid tilluke osa maailmast, et religiooni mõju oleks kahanenud üleilmselt. See tähendab, et Franciscus esindas enam kui 1,4 miljardit katoliiklast, ühendades nii ladina riitust järgivaid kui ka idakatoliku kirikuid, mille hulgas leidub nii erinevaid gruppe, nagu Ukraina kreekakatoliku, aga ka Etioopia katoliku kirik.

Lisaks pole paavst Ahmedovi hinnangul pelgalt religioosne liider, vaid ka moraalne suunanäitaja. Näiteks sekkus Franciscus pidevalt üleilmsetesse aruteludesse, saates seisukohavõtte nii ÜRO kliimakonverentsidele kui ka Maailma Majandusfoorumile. Seal juhtis ta tähelepanu teemadele, mis puudutavad kogu inimkonda. "Paavst ongi kõige laiemas mõttes moraalne autoriteet, kes suudab kõnetada nii usklikke kui ka uskmatuid religioonide üleselt, olles samas eeskuju kõigile kristlastele," märkis teoloog.

Franciscuse teoloogiline pärand ja naiste kaasamine kirikusse

Paavst Franciscuse teoloogiline panus on tema pontifikaadi üks olulisemaid jooni. Tema tegevust iseloomustas püüd viia ellu teise Vatikani kirikukogu vaimu – see 1960. aastatel toimunud sündmus oli 20. sajandi suurim teoloogiline uuendus roomakatoliku kirikus. Vastupidiselt häälekatele kriitikute arvamusele, ei algatanud Franciscus Igor Ahmedovi sõnul tegelikult uusi õpetuslikke murranguid. Selle asemel pühendus ta kõnealuse kirikukogu peamisele printsiibile: kirik peab olema avatud kõigile inimestele olenemata taustast. 

"Ma ei taha öelda, et teine Vatikani kirikukogu oli nagu reformatsioon, aga see kindlasti värskendas katoliku kirikut ning just seda püüdiski Franciscus ellu viia," märkis Ahmedov. Ta rõhutas, et Franciscus viis selle arusaama lihtsalt praktilisele tasandile.

Erilise tähendusega oli Franciscuse tegevus näiteks naiste rolli suurendamisel kirikus. Ehkki katoliku kirik ei ordineeri naisi vaimulikeks, määras Franciscus esmakordselt naise Rooma kuuria, kirikuvalitsuse, juhtivasse ametisse. "Kui võrrelda seda näiteks Eesti valitsemise süsteemiga, siis see vastab umbes ministeeriumi kantsleri ametikohale," tõi Ahmedov paralleeli. Lisaks toimus Franciscuse pontifikaadi ajal sinod, kus said naised esmakordselt hääletada piiskoppidega võrdväärselt. Arvestades roomakatoliku kiriku traditsiooniliselt hierarhilist ja meeskeskset struktuuri, oli see Ahmedovi sõnul suur muutus.

Seega väljendas Franciscuse tegevus selgelt tahet teha kirik ligipääsetavamaks. Naiste kaasamine otsustusprotsessidesse oli üks konkreetne viis muuta kirik sidusamaks ja kaasavamaks kogukonnaks.

Näoga vaeste poole

Paavst Franciscuse juhtimisstiili mõjutas oluliselt tema päritolu. Argentinas vaimulikuna, jesuiitide ordu pealikuna, ja hiljem ka peapiiskopina tegutsedes nägi ta ära nii Argentinat valitsenud sõjaväelise hunta võimu, Falklandi sõja kui ka Buenos Airese slummid. Igor Ahmedovi sõnul tähendab see, et paavst puutus vahetult kokku vaesuse ja ühiskondliku ebaõiglusega. See taust kujundas tema arusaama kirikust, mis peab olema inimeste keskel, mitte neist eemal.

"Ta nägi väga lähedalt lokkavat vaesust. Ladina-Ameerika kontekst, kus vaesus on siiani väga suur probleem, on kindlasti üks põhjus, miks kirik ei saanud seal olla eraldatud tavalisest inimesest ja tema probleemidest," selgitas Ahmedov, lisades, et Franciscuse lihtsusepüüdlus ei olnud ainult isikliku stiili küsimus, vaid peegeldus kogu tema paavstiametist.

"Franciscuse puhul on korduvalt rõhutatud, et ta ei soovinud olla mitte kirikuvalitseja, vaid ka lihtne "hingekarjane". Näiteks on nüüdseks teada, et ta loobus oma matusel traditsioonilisest kolmekordsest kirstust, eelistades lihtsat puidust kirstu. Tema liturgiline stiil oli tagasihoidlik, rõhuasetusega inimlikkusel ja ligipääsetavusel," selgitas teoloog. 

Lisaks lihtsusele oli Franciscuse tegevuses oluline rõhk oikumeenial – dialoogil teiste kirikute ja religioonidega. Kui Franciscus sai paavstiks, saabus tema ametisse pühitsemisele Rooma esmakordselt pärast 1054. aasta suurt kirikulõhet oikumeeniline patriarh Bartolomeos I. Lisaks osales Franciscus koos luterlike vaimulikega reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamisel Lundis ning hoidis sidet islami usujuhtidega.

Ahmedovi sõnul kinnitasid kõik need sammud Franciscuse pühendumust üleilmsele koostööle ja usunditevahelisele mõistmisele.

Paavsti ühiskondlik mõju ja kriitika

Paavst Franciscus ei hoidnud end eemal ka ühiskondlikest ja poliitilistest küsimustest. Tema mõju ulatus katoliku kiriku siseringist kaugemale tänu selgetele positsioonivõttudele üleilmsetel teemadel, nagu kliimakriis, sotsiaalne õiglus ja migratsioon. Franciscuse kesksed seisukohad koondati tema nelja entsüklikasse – õpetuslikesse kirikukirjadesse, mis pole Igor Ahmedovi sõnul küll eksimatud, kuid on samas katoliiklaste jaoks märgilise tähendusega.

Ühiskondliku mõõtme poolest olulisemad entsüklikad on "Laudato si'", mis keskendub keskkonnahoiule ja kliimakriisile, ja "Fratelli tutti", kus käsitletakse sotsiaalset sõprust ja rahu. See kutsub üles nägema kirikut vaeste kirikuna vaeste jaoks ning seab küsimärgi alla õiglase sõja võimalikkuse tänapäeva maailmas. Näiteks palvetas paavst rahu nimel Gazas, Ukrainas ja Sudaanis ka paar nädalat enne surma. Kaks ülejäänud entsüklikat "Dilexit nos" ja "Lumen fidei", mis olid enam seotud tavapärase usueluga, keskendusid kirikule, evangeeliumi kuulutamisele ja Kristuse südamearmastusele. 

"Oluline on mõista, et paavsti jaoks ei olnud sotsiaalsed ja ühiskondlikud küsimused eraldatud usu- ja teoloogilistest küsimustest. Need olid alati seotud. Kirik pidi liikuma sotsiaalse õigluse poole, kuid see on katoliku kontekstis keeruline, sest on õpetusi, millest ei saa kõrvale kalduda," rõhutas Ahmedov. 

Näiteks kritiseeris paavst veel hiljuti teravalt USA migratsioonipoliitikat, saates kirja kohalikele piiskoppidele. "Kui mõelda, et näiteks JD Vance on katoliiklane, siis võib öelda, et paavst tuletas talle seeläbi meelde, mida tähendab olla katoliiklane – see ei ole see, mida teevad tema või Trump. Kristuse õpetuse keskmes on ligimesearmastus, mis tähendab ka põgenike armastamist ja nende kaitsmist kurja eest," nentis Ahmedov. 

Ehkki paljude jaoks oli Franciscuse tegevus lootustandev, pälvis ta samal ajal kriitikat konservatiivsematest ringkondadest nii Eestis kui ka mujal. Samas selgitas Ahmedov, et säärane pilt on ühekülgne: Franciscus polnud piisavalt liberaalne liberaalide jaoks ega piisavalt konservatiivne konservatiivide jaoks, mistõttu tekitasid tema väljaütlemised vastandlikke reaktsioone igal ideoloogilisel rindel. 

"Peab rõhutama, et tema seisukohad olid alati rajatud katoliku kiriku õpetusele, mitte isiklikele eelistustele. Näiteks kui tekkis arutelu samasooliste paaride õnnistamise üle, mida konservatiivsed hääled varjutasid, siis tuleb tegelikult vaadata, mida see õnnistus tähendas," selgitas Ahmedov.

Tema sõnul oli Vatikani sõnum, et tegemist pole millegi uue põlistamisega – õnnistada võib inimesi, kuid seda liitu ei aktsepteerita abieluna, sest see on katoliku õpetuse järgi mehe ja naise vaheline. "Sama kehtib lahutatud inimeste kohta küsimuses, kas nad tohivad saada armulauda. Paavst rõhutas, et Jumala armastus patuste vastu on suurem kui seatud reeglitest liiga jäik kinnihoidmine nende situatsiooni teadmata," lisas teoloog.

Tulevik

Paavst Franciscuse lahkumine toob kaasa olulise murdepunkti nii katoliku kiriku sisepoliitikas kui ka üleilmses vaimses juhtimises. Hetkel valitseb sede vacante – Rooma piiskopi troon on tühi –, ning ees seisavad Franciscuse matused ja uue paavsti valimiseks konklaav.

Ehkki kardinale on praegu kokku 252, on neist hääleõiguslikud ehk nooremad kui 80 eluaastat 135. Neist omakorda kaks kolmandikku määras ametisse Franciscus. Arvestades, et uue paavsti valimiseks ongi kandidaadil vajalik koguda 75 protsenti häältest, peab Igor Ahmedov tõenäoliseks, et ka uue paavsti nägu saab olema peajoonelt sarnane lahkunud Franciscusega.

"Siin me võimegi rääkida teadlikust poliitika- ja tulevikukujundamisest, sest paavst teadis, et uued kardinalid valivad uue paavsti. Arvan, et osa tema valikutest lähtus teadmisest, et uued kardinalid jagavad tema teoloogilisi ideid. Kindlasti on uus inimene natuke erinev, aga ma arvan, et katoliku kiriku põhijoon, mis oli Franciscuse ajal, jääb," selgitas teoloog. 

Väheoluline pole ka geograafia. Enam kui pooled hääleõiguslikest kardinalidest on pärit väljastpoolt Euroopat. Arvestades, et Franciscus oli esimene mitte-Euroopa päritolu paavst, võib see Ahmedovi hinnangul saada vähemalt mõneks ajaks uueks normiks. Järgmise võimaliku paavsti nimega ta siiski spekuleerida ei soovi. "Võib-olla on kihlveokontorites juba nimed väljas ja keegi teenib selle pealt raha," muigas ta.

Ehkki Vatikani sisepoliitikat ja paavsti valimist ümbritseb pühaduse loor, on Ahmedovi sõnul päris kindel, et sealt ei puudu inimlikud pinged ega lobitöö. "Kahtlemata on kardinalide rühmi, kellel on oma kandidaat oma teoloogilise eelise järgi ja kes lobistavad selle nimel, et teda toetataks. Ma loodan, et see pole päris nii, et te valite mind paavstiks ja mina annan teile või teie kaaskondlastele vastu Rooma kuurias kõrge koha. Kirik ikkagi rõhutab, et paavsti valimisel juhib otsust Püha Vaim ja sinna juurde käivad ka palved," nentis Igor Ahmedov.