Hirm digidementsuse ees sai tuule tiibadesse ilmselt 2012. aastal. Saksa neuroteadlase ja psühhiaatri Manfred Spitzeri raamatu "Digitale Demenz" toel, esitletud idee toetus osaliselt varasematele uuringutele, kus seostati eriti laste ja noorukite puhul pikemat passiivset ekraaniaega kehvemate vaimsete võimetega. Kasuta-või-kaota lipukirjale toetudes, kahtlustas Spitzer, et üha rohkem ülesandeid digiseadmetele delegeerides muutuvad inimesed rumalamaks. Mõelda võib kasvõi meeles olevatele telefoninumbrite arvule.

Nutiseadmete tegeliku mõju välja selgitamine on muutunud üha päevakajalisemaks, sest täiskasvanueas üleminekut analoogtehnoloogialt digitehnoloogiale kogenud digipioneerid on jõudnud praeguseks raugaikka. Niigi langeb vanemas eas vaimne võimekus. Vastuvõtlikkus tähelepanu hajutavatele välistele häirijatele nagu digimaailma reklaamidele, kasvab aga koos dementsusriskiga.

Parema pildi saamiseks võtsid Jared Benge ja Michael Scullin vastavalt Texase ja Baylori Ülikoolist ette üle maailma tehtud 57 varasemat uuringut. Kokku vaadeldi neist enam kui 411 000 inimest, kes olid üle 50 aasta vanused. Suurem osa uuringutest olid vaatluslikud ehk teadlased jälgisid inimeste tavapärast elu ja tehnoloogiakasutust ning vaatasid, kuidas see seostub nende vaimse võimekusega. Neist osad olid ka pikaajalised, kus jälgiti samu inimesi keskmiselt üle kuue aasta, et näha, kuidas nende vaimne tervis muutub ajas.

Paar leidis, et digidementsuse hüpoteesi ei kinnitanud ükski metaanalüüsi sobiv töö. Teisisõnu puudusid tõendid, et tavapärane digiseadmete kasutamine suurendab vaimsete võimete languse riski. Vastupidi, metaanalüüs näitas järjepidevalt, et sagedasem arvuti, nutitelefoni ja interneti kasutamine oli seotud väiksema riskiga kognitiivseks allakäiguks ja dementsuse tekkeks. Mida rohkem tehnoloogiat kasutati, seda väiksem oli võimalus vaimsete võimete halvenemiseks.

Positiivne seos jäi püsima isegi siis, kui teadlased võtsid arvestasid teiste oluliste vaimset võimekust mõjutavate teguritega, nagu haridustaseme, sotsiaalmajandusliku seisu, üldise tervise ja muude vaimselt stimuleerivate tegevustega.

Paar nentis, et vaatluslike uuringute suur osakaal ei võimalda öelda, kas seos on põhjuslik. Nii jääb õhku küsimus, kas tehnoloogia kasutamine aitas kognitiivset võimekust säilitada või kasutasid parema kognitiivse võimekusega inimesed lihtsalt tehnoloogiat rohkem ja oskuslikumalt. Lisaks tuginesid paljud uuringud inimeste mälule ning inimesed võivad mõelda tehnoloogiakasutuse all erinevaid asju.

Benge ja Scullin julgevad siiski tulemuse põhjal rõhutada, et tehnoloogia pole iseenesest hea ega halb, vaid selle mõju sõltub selle kasutusest. Sarnaselt teleri vaatamisele passiivselt ekraani ees istumine ilmselt kasu ei too, küll aga mõtlemist, õppimist ja probleemide lahendamist nõudvad tegevused. Samas võib nutiseadmete kasutus olla olemuslikult stimuleerivam, sest nõuab pidevat kohanemist uuendustega ja tehniliste viperuste lahendamist.

Samuti aitavad digivahendid suhelda paremini pere ja sõpradega, mis on eriti oluline neile, kes elavad üksi või on sotsiaalselt isoleeritud. Sotsiaalne suhtlus on varasemate uuringute põhjal tuntud ajutervise hoidja. Viimaks aitab tehnoloogia paari hinnangul vanemaealistel igapäevaeluga paremini toime tulla, tasakaalustades vanusega seotud kognitiivseid muutusi. Mõelda võib kasvõi linnas GPS-i abil linnas orienteerumisele ja meeldetuletustele arvete maksmiseks või ravimite võtmiseks. Taoline digitaalne tugivõrk võib aidata vanemaealistel kauem iseseisvalt majandada.

Metaanalüüs ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour.