Fotograafia kohta on öeldud, et see jäädvustab aja, mida muidu ei saaks kunagi tagasi. Samuti on öeldud, et foto jutustab lugu, isegi kui igakord ei saa aru, mis see lugu on. On vana tuttav väide, milles pilt räägib rohkem kui tuhat sõna jne. Sõnade suhtes tähelepanelik inimene võib mõnikord peale sattuda, kui kaameraga tegelane ütleb, et ta võtab ühe pildi, nagu ta võtaks ajast endale koopia. Tänapäeval on muidugi õigem, kui öeldakse, et keegi teeb ühe pildi.

Pildistamise telefonidesse siirdumisega kaasnenud kättesaadavus ja odavus panid aluse tänasele sotsiaalmeediale. Aastal 2010 loodud Instagram oli täielikult üles ehitatud just fotode jagamisele.

Pildistamise kättesaadavusega kaasnenud kohesus ja kiirus sünnitasid kaasahaarava fotopõhise vestlusformaadi. Piltidega jagati lugusid oma elust, edendati eneseväljendust, vallandati emotsioone, vahetati ideid jne. Pildid kõnelevad universaalses keeles, enamasti tekstist kiiremini ja arusaadavamalt. Tähelepanu siirdus tekstipõhiselt suhtluselt ligitõmbavamale visuaalsele jutuvestmisele. Selle õigeaegse tabamisega pandi alus suurele ärile alates Instagramist ja Snapchatist lõpetades Pinteresti ja Tiktokiga.

Pildi "võtmise" asemel pildi "tegemisele" osutamine kajastab suhet reaalsusega. Traditsiooniline pildistamine kasutas tehnilisi mõisteid nagu säriaeg, ava, objektiivi kiirus, filmi tundlikkus jmt, et saada tegelikkusest võimalikult rikkumatu ja hästi nähtav pilt. Digitaalses fotograafias on samad võimalused, aga neid kasutatakse harva. Selle asemel teevad otsuseid kaamera algoritmid ja kasutaja, kes valib pilti kujundavaid filtreid. Seega on enamus pilte tehtud mitte lihtsalt mõnest hetkest üles korjatud.

Spontaanselt kiire ja kõige registreerimiseks kättesaadav pildistamine ületas inimestevahelise suhtluse kanali läbitavust. Inimeste aeg ja tähelepanu on piiratud. Järelikult peab valima postisusi suhtluseks. Spontaansena näivaid valikuid juhtiv alateadvus toob esile sotsiaalse konkurentsiga seotud instinktid. Digitaalse suhtluskultuuri lahutamatu omadus on eluolu valikuline ja eelistatavalt kenamana esitlemine.

Filtrite levik oli loomulik jätk, pakkudes sagedamini tegelikkuse maskeerimist kui selle avameelset vahendamist. Fotograafia kvaliteedi parandamiseks loodud filtrid leidsid kiiresti uut kasutust. Lisaks kehva valgustuse või soovimatute varjude eemaldamisele kadusid nahalt plekid, punased silmad või isegi soovimatud inimesed.

Tehnoloogia tõukas filtrite funktsiooni ebaselgemale territooriumile. See algas süütute paranduste või täiustustena, tõstatades ootamatult tõsiseid eetilisi küsimusi. Võimalused välimuse kohandamiseks muutusid viisakamast välimusest või lõbusast naljast surmtõsiseks probleemiks. Võimalus kujundada ümber oma näojooni, muuta keha proportsioone ning esitada täiesti väljamõeldud kujutist, sünnitas ebareaalseid ilu- ja kehapildi standardeid. Erinevalt pildist kulgeb elu ainelises maailmas, kus vaimu survestab reaalse inimese ebareaalne enesehinnang.

Mõnel juhul moonutasid ilustavad filtrid tegelikkust nii põhjalikult, et paljud kasutajad ei tundnud enam digitaalsete täiustusteta ära oma autentset mina. Lakkamatu surve näida veatuna on põhjustanud paljudel inimestel ängistust, depressiooni ja madalat enesehinnangut. Neist osa on rikkunud toitumishäiretega oma tervise ning mõned on leidnud lahenduse enesetapus. Kes oleks osanud ühest lihtsast pildifiltrist oodata selliseid tagajärgi?

Arusaamade ja väärtuste segadus alles kogub hoogu. Just äsja tärkas kellegi peas, võimalik, et halba heastada püüdev idee, pakkuda inimeste saledamaks muutmise asemel tehisarupõhist pildil olijat paksuks muutvat filtrit. Chubby'nessi ehk tüsedusefilter pidanuks rõõmustama Tiktoki kasutajaid. Võinuks isegi mõelda, kuidas endast tüsedama versiooni nägemine ehmataks mõne kasutaja eelistama tervislikumaid eluviise. Tulemus oli aga sedavõrd negatiivne, et Tiktok otsustas uue teenuse eemaldada.

Nalja tegemise asemel olevat filter äratanud kasutajates ülekaaluliste suhtes õelaid ja pahatahtlikke reaktsioone. Iseenesest pole selles midagi erilist ega uut, kuna teiste halvustamine on ekraani taha varjuva suhtluse lahutamatu osa.

Pahameele teravust põhjustas pigem iseenda ümbervormitud kuvandiga kaasnenud šoki äratatud hirm ja põlgus. See avaldus seejärel ülekaalulisust põlastava ning pilkava sotsiaalmeedia lainetusena. Lisaks selle kahjulikele tagajärgedele hoiatasid eksperdid, et ülekaalu visualiseerimise levik suurendab vastuvõtlikumates inimestes toitumishäireid ja depressiooni.

Ühismeedia pildikultuuri võimaldatud pettekujutlus ei seisne mitte pildi võtmises, vaid pildi tegemises. Inimeste tegemisi juhib teadvustatud vajadus. Nüüd paistab, et asju tehakse pelgalt selle pärast, et on see võimalik.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".