K-vitamiini on vaja manustada kõigile vastsündinutele ning Eestis on seda tehtud ligi 30 aastat. Viimasel ajal on homöopaatia pooldajad levitanud aga sõnumeid, et seda ei tasu teha. Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi lastehaiguste kaasprofessor Heili Varendi selgitas ERR-ile, et K-vitamiin on oluline vere hüübimissüsteemi osa, mille puudusel võib tekkida verejooks.

Kuna raseduse ajal ema kehas olev K-vitamiin ei läbi platsentat, seega ei jõua see beebini ning vastsündinul pole K-vitamiini varusid. Seetõttu tuleb neile seda täiendavalt manustada. Varendi sõnul on vastsündinu seedetrakt ebaküps ning suukaudsel manustamisel omastab keha K-vitamiini väga halvasti.

K-vitamiini on väga vähe ka rinnapiimas. "On tehtud uuringuid, mis näitavad, et ema peaks seda iga päev väga suurtes kogustes tarbima, et rinnapiimas tõuseks K-vitamiini tase. Kas laps selle seedetraktist ka kätte saab, on teadmata," märkis kaasprofessor.

Küll lisatakse K-vitamiini imikute piimasegudesse – 100 milliliitri kohta sisaldavad need seda umbes 50 korda rohkem kui rinnapiim. "Seega sünnist saadik kunstlikul toidul olevad beebid ei ole nii suures ohus, kui ainult rinnapiima saavad lapsed," ütles Varendi.

Vastsündinul võib K-vitamiini puudulikkus avalduda juba esimesel elupäeval. Eriti juhul, kui ema on raseduse ajal tarvitanud K-vitamiini aktiivsust pärssivaid ravimeid näiteks epilepsiaravimeid. Sellisel juhul soovitatakse raseduse ajal, eriti selle lõpukuudel, K-vitamiini juurde võtta.

Klassikaline K-vitamiini puudusega seotud veritsustõbi tekib tavaliselt teise kuni seitsmenda elupäeva vahel ning avaldub nahaaluste verevalumite, nabaverejooksu või seedetrakti veritsusena. "Sellised lapsed vajavad veenisisest K-vitamiini manustamist ja intensiivravi. Eestis on K-vitamiini profülaktikat rakendatud ligi 30 aastat ning tänu sellele pole meil enam selliseid juhtumeid esinenud," selgitas Varendi.

Ta lisas, et profülaktika võimaldab lapsi sünnitusosakondadest varem koju lasta. "Kui kodus tekib lapsel verejooks ning ta ei saa kohe abi, võivad tekkida tõsised tüsistused," rõhutas Varendi. Hiline K-vitamiini puudulikkusest tingitud veritsustõbi võib tekkida kahe kuni 12 nädala vanuselt, kuid isegi kuni kuue kuu vanuseni, kui laps saab ainult rinnapiima. "Sel puhul esineb 80 protsendil lastest ajuverejooksu, mille suremus on umbes 20 protsenti. Ellujäänutel võivad tekkida eluaegsed kahjustused ning arengupuuded," rääkis kaasprofessor.

Kaasaegses meditsiinis, kus arenenud riikides kasutatakse K-vitamiini profülaktikat, on nii klassikaline kui ka hiline haigusvorm peaaegu kadunud. Kokku manustatakse ravimit tavaliselt vaid 0,1 ml ning süstekoht jääb sisuliselt märkamatuks.

Osades riikides kasutatakse ka suukaudset manustamist, kuid selle puhul pole teada, milline manustamisskeem on kõige tõhusam. "Suukaudne profülaktika on kindlasti ebaefektiivsem kui süst. Kirjanduse ülevaadete põhjal pole haigusjuhtude vähenemine suukaudse manustamise korral olnud nii märkimisväärne. Vastsündinu seedetrakt omastab K-vitamiini halvasti. Lisaks võib juhtuda, et lapsevanem unustab ravimi andmise, osa ravimist võib suust mööda minna või laps võib selle toidu tagasiheitega välja oksendada," rääkis kaasprofessor.

K-vitamiini süstimisega seotud tüsistused on Varendi sõnul kirjanduses kirjeldatud üksikjuhtumina. Juhtumeid, kus laps on jäänud tõsiselt haigeks K-vitamiini tegemata jätmise tõttu, on palju rohkem. Põhjuseid süsti tegemata jätmiseks on olnud erinevaid. Alustades riigi tervishoiusüsteemist, kus süst on tasuline, kuid oma roll on ikka ja jälle ka vanemate keeldumisel.  

Varendi sõnul on tehtud mitu uuringut, kus on mõõdetud vastsündinute K-vitamiini taset. Kõik need on näidanud, et see on ülimadal ning tavapäraste meetoditega seda määrata ei õnnestugi. Samuti on keeruline mõõta K-vitamiini defitsiidi markerit (PIVKA), kuna hüübimisfaktorite eluiga on väga lühike ega peegelda K-vitamiini varusid täpselt.

Varendi rääkis, kuidas Jaapanis on proovitud testida lapse verest K-vitamiini taset. Sellest aga loobuti, sest beebidelt on keeruline veeniverd võtta ning korduvad verevõtud on põhjendamatud. Samuti saabuvad tulemused hilinenult ning selleks ajaks võib veritsus juba välja kujuneda.

K-vitamiini preparaate on põhjalikult uuritud ning need on võimalikult puhtaks töödeldud, mistõttu ei tasu alternatiivina kasutada looduslikke aineid. "Kui hakata kasutama looduslikke aineid, mida pole uuritud, on suur oht, et tekivad rasked haigusjuhud," rõhutas Varendi.

Kuna vähemalt esimese elukuu jooksul imendub K-vitamiin vastsündinu seedetraktist halvasti, on küsitav, kuidas laps saaks looduslikest allikatest piisava koguse kätte. Kuigi arstid soovitavad manustada K-vitamiini, pakuvad nad seda ka suukaudse skeemina. "See hõlmab topeltdoosi pärast sündi ning kordusdoose ühe nädala ja ühe kuu vanuses jne. See on eriti oluline, kui ema plaanib last toita rinnapiimaga," selgitas kaasprofessor.

Täiskasvanutel on K-vitamiini puudus väga harv, sest seda saadakse mitmest toiduainest ning selle alatüüpe sünteesivad ka seedetrakti bakterid. K-vitamiini peamised allikad on maks, liha, munakollane, piimatooted, rohelised köögiviljad (näiteks lehtpeet, spinat, lehtkapsas, maitseroheline, murulauk, rooskapsas) ja mõned taimeõlid (näiteks rapsi, soja, kõrvitsaseemne).

Maailma Terviseorganisatsioon soovitab alates 2012. aastast manustada kõigile vastsündinutele K-vitamiini lihasesisese süstina esimese kuue elutunni jooksul.