Tööstuseelse ajastu ehk aastate 1850–1900 hinnangulist jaanuaritemperatuuri ületas lõppenud kuu temperatuur 1,75 °C võrra. Seireteenuse andmetel on seega viimasest 19 kuust 18 keskmine pinnalähedane temperatuur ületanud tööstuseelset aega 1,5 °C võrra. See näitab, et globaalne soojenemine jätkub kiires tempos, hoolimata Vaikses ookeanis kujunenud La Niñast, mis tavaliselt globaalseid temperatuure ajutiselt langetab.

Eestis oli keskkonnaagentuuri andmetel jaanuar erakordselt soe ja sajurohke. Keskmine õhutemperatuur oli 0,9 °C, mis ületas normi nelja kraadi võrra. Alates mõõtmisajaloo algusest on olnud soojemad veel kolm aastat. Näiteks ulatus 2020. aasta jaanuaris keskmine temperatuur 3,1 °C kraadini.

Lisaks soojale ilmale oli jaanuar ka üks sajusemaid. Eesti keskmine sajuhulk ulatus 87 millimeetrini, mis on 177 protsenti normist (norm 49 mm). Viies vaatlusjaamas – Jõgeval, Kihnus, Pakril, Sõrves ja Tiirikojal – registreeriti uued jaanuari sademete rekordid. Möödunud kuu oli sademete hulga poolest alates 1922. aastast teisel kohal, jäädes alla vaid 2007. aasta jaanuarile.

Euroopa ja ülejäänud maailm

Euroopa ajaloos oli lõppenud jaanuar üks soojemaid. Keskmine temperatuur ulatus 1,80 °C-ni, mis on 1991.–2020. aasta keskmisest jaanuaritemperatuurist 2,51 °C kõrgem. Veel soojem on olnud jaanuar mõõtmisajaloo vältel vaid 2020. aastal, mil temperatuur ületas normi 2,64 °C võrra.

Suurimad kõrvalekalded normist esinesid Lõuna- ja Ida-Euroopas, sealhulgas Lääne-Venemaal. Samas registreeriti normist madalamaid temperatuure Islandil, Ühendkuningriigis, Iirimaal, Põhja-Prantsusmaal ja Fennoskandia põhjaosas.

Euroopast väljaspool olid keskmisest kõrgemad temperatuurid Kirde- ja Loode-Kanadas, Alaskas ning Siberis. Soojem oli ka Lõuna-Ameerika lõunaosas, Aafrikas ning enamik Austraaliast ja Antarktikast. Tavapärasest madalamaid temperatuure registreeriti Ameerika Ühendriikides, Venemaa idaosas, Araabia poolsaarel ja Kagu-Aasia mandriosas.

Hüdroloogilised muutused

Euroopas ja mujal maailmas esines ka märkimisväärseid hüdroloogilisi muutusi. Paljudes piirkondades registreeriti tavapärasest rohkem sademeid, samas kui teistes valitses erakordne kuivus. Näiteks oli jaanuar tavapärasest märjem Lääne-Euroopas, Skandinaavias ja Balti riikides, tugevad sademed põhjustasid mitmes kohas üleujutusi. Eriti rohkelt sadas Itaalias ja Skandinaavia lõunaosas. Samas olid olud keskmisest kuivemad Ühendkuningriigi põhjaosas, Iirimaal, Ida-Hispaanias ja Musta mere põhjaosas.

Euroopast väljaspool sadas normist enam Alaskas, Kanadas, Venemaa kesk- ja idaosas, Ida-Austraalias, Kagu-Aafrikas ning Brasiilia lõunaosas, kus esines piirkonniti ulatuslikke üleujutusi ja nendega kaasnenud kahjustused. Samas oli Ühendriikide edelaosas ja Põhja-Mehhikos, Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Ida-Hiinas ilm erakordselt kuiv. Kuivemad olud levisid ka mitmel pool Aafrika lõunaosas, Lõuna-Ameerika lõunaosas ja Austraalias.

Copernicuse teadlased rõhutavad, et sademete äärmuslikud kõikumised on osa kliimamuutuste laiemast trendist, mille käigus muutuvad vihma- ja kuivaperioodid veelgi intensiivsemaks.

Soojenev maailmameri

Maailmamere pinnatemperatuurid püsisid ajalooliselt kõrgel tasemel. Keskmine temperatuur laiuskraadide 60°S ja 60°N vahel oli 20,78 °C, jaanuarikuudest on see olnud veel kõrgem vaid 2024. aasta jaanuaris. Copernicuse teadlased nentisid, et maailmamere temperatuur on üleilmse kliimasüsteemi võtmetegur, mõjutades sademete mustreid ning tormide ja ekstreemsete ilmastikunähtuste esinemissagedust.

Vaikse ookeani ekvatoriaalses keskosas olid pinnatemperatuurid normist madalamad, kuid idaosas normilähedased või keskmisest kõrgemad. See viitab La Niña mõju aeglustumisele või selle kujunemise peatumisele. Samas püsisid pinnatemperatuurid ebatavaliselt kõrged paljudes teistes ookeanides ja meredes.