Keelte põimimine suurendab kakskeelse väikelapse väljendusvabadust

Kakskeelne väikelaps kasutab tihtipeale ühes lauses kahte keelt. Ühiskonnas kiputakse sellist väljendusviisi pigem halvustama. See on aga väikelapse katse end täpsemalt väljendada ajal, mil ta paremini veel ei oska. Vanemaks saades kaob selline väljendusviis loomupäraselt.
Kop-kop toksib kaheaastane Fiona mänguhaamriga naela. Seejärel haarab ta kruvikeeraja ning proovib mängukasti küljes olevat mutrit lahti saada. Kui see ei õnnestu, hüüab ta emale: "Emme, see ei worki!". Selline kahe keele kasutamine ühes lauses ehk koodivahetus on paljude mitmekeelsete perede väikelaste jaoks igapäevane, kirjutab Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi lingvistika eriala doktorant Piret Baird.
Mitmekeelsete perede vanemad ise lapsega kõneledes väga tihti koodivahetust ei kasuta, kuid miks teevad seda nende maimikud? Mille põhjal need väikelapsed otsustavad, kellega ja mis keeles rääkida? Just sellistele mitmekeelse väikelapse keelelise arenguga seotud küsimustele asusin oma doktoritöös vastust otsima.
Lisaks pelga teadusliku uudishimu rahuldamisele on sellistele küsimustele vastamine oluline teiselgi põhjusel. Väga paljud mitmekeelsete perede vanemad on kogenud, kuidas taolist koodivahetust halvustatakse.
Valdava hoiakuna peetakse kakskeelse lapse keeleomandamisel ainuõigeks viisiks põhimõtet, kus üks vanem räägib lapsega ühes keeles ning teine vanem teises keeles. Kui laps vastab vanemale teise vanema keeles või koodivahetust kasutades, tekitab see vanemates küsimusi või suisa hirmu. Eesti keele põhiselt on tehtud kakskeelseid väikelapsi hõlmavaid keeleomandamise uuringuid väga vähe, mistõttu puudub sellekohane teaduslik teadmine.
Oma doktoritöö käigus kogusin kahe ja poole aasta jooksul ühe eesti-inglise kakskeelse väikelapse argivestlusi tema lähedastega. Selles peres kõneles terve pere kolmel päeval nädalas kodus eesti keelt ja neljal päeval inglise keelt. Arvutasin, kui pikad ja komplekssed olid lapse laused. Samuti vaatasin, kui palju ta ühes või teises keeles kõneles, ja seda, millal ta seda tegi.
Leidsin, et teise ja kolmanda eluaasta vahel võib väikelaps kasutada oma kõnes väga palju koodivahetust. Mõlema keele osiseid sisaldavad laused, nagu "untagurda see", (st sõida selle autoga tagurpidi tagasi), moodustasid kahe ja poole aastase lapse kõnest poole.
Tuli välja, et ühest või teisest keelest pärit sõnad ning konstruktsioonid olid lapse jaoks nagu haamer, naelad ja kruvikeeraja tööriistakastist. Nimelt kasutas ta neid endale vajalikul hetkel. Kui üks konstruktsioon oli hetkeolukorras lihtsamini kättesaadav eesti keeles, valis laps selle. Kui aga mõni sõna tuli kiiremini meelde inglise keeles, kasutas ta seda isegi siis, kui vestluspartner rääkis parasjagu eesti keeles.
Selline keelekasutus tähendas, et koodivahetusega laused olid pikemad ning ükskeelsetest lausetest komplekssemad. Sellest nähtub, et põlu all olev koodivahetus võimaldab väikelapseeas, mil keeleoskus alles areneb, lapsel ennast paremini väljendada. Lapse kõne arenedes vähenes ka koodivahetusega lausete hulk. Viiendaks eluaastaks sisaldas lapse jutt koodivahetust vaid vähesel määral, sest selleks polnud enam nii suurt vajadust.
Leidsin lisaks, et vestlustes koodivahetuse kasutamine polnud seotud hooldajate kõnega. Fiona vanemate kõne oli peaaegu alati ükskeelne ning ka õe-venna kohatise koodivahetusega kõne ei pannud Fionat ükskeelses vestluses kahte keelt rohkem kasutama. Viimane tahk vajaks aga edasist uurimist, sest minu andmed ühe lapse väheste vestluste kohta õe-vennaga ei võimalda teha kuigi põhjapanevaid järeldusi.
Eeltoodust järeldub, et mitmekeelsetel peredel ei tasu koodivahetust väikelapseeas peljata. See aitab lapse kõnet võimestada ning mõlema keele arenedes jääb vestluses kahe keele kasutamist üha vähemaks.
Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga", mille finaal toimub 19. veebruaril.
Piret Baird on Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi lingvistika eriala doktorant. Ta uurib oma doktoritöös väikelaste kakskeelsust. Samuti on ta tegelenud muukeelsete laste eesti keele oskuse uurimisega ning hetkel analüüsib ta põgenikest laste eesti keele oskust. Varem on Piret õppinud aga hoopis inglise keele kui teise keele õpetajaks ning võrdlevat poliitikat.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa