Kui palju võib usaldada tehisaru, mis aitab meil igapäevaseid otsuseid langetada? Seda küsimust tõstatatakse üha teravamalt, sest tehisaru jõuab järjest rohkematesse eluvaldkondadesse – alates e-teenustest kuni tervishoiuni, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli doktorant-nooremteadur Otto Mättas.

Uudised tehisaru vigadest ja eetilistest väljakutsetest teevad inimestele õigustatult muret. Praegused tehisarukad süsteemid toimivad nagu mustad kastid – nende otsustusprotsess jääb kasutajatele arusaamatuks. See tekitab usaldamatust, eriti kui süsteem teeb vigu. Võtame näiteks pangalaenu taotlemise: kui tehisaru soovitab inimesele laenu mitte anda, peaks klient mõistma selle põhjuseid.

Töötan oma tiimiga raamistiku kallal, mis võimaldab luua usaldusväärsemaid ja läbipaistvamaid süsteeme. Lõin selleks eksperimentaalse programmiarhitektuuri ja näiterakendused, et katsetada lähenemist ning alustada uurimistööd. Minu käsitlus põhineb neljal sambal: tehisaru peab olema tõhus, arusaadav, usaldusväärne ja eetiline. Süsteemi muudab eriliseks selle võime õppida tundma iga kasutajat isiklikult, kohanedes reaalajas ilma pikaajalise treenimiseta.

Praktilises mõttes kujutab raamistik endast digitaalset neuro-sümbolilist tehisarusüsteemi. See ühendab endas võime õppida andmetest mustreid ning järgida inimese loodud reegleid ja loogikat. Näiteks kui tehisaru õpib vestlustest kasutaja suhtlusstiili, kontrollivad sümbolilised reeglid, et süsteem järgiks eetilisi piiranguid ega teeks soovimatuid üldistusi. See on nagu kahe ajupoolkera ühendamine – üks pool õpib kogemustest, teine järgib kindlaid põhimõtteid.

Valmistan ette ka praktilisi katsetusi Eesti e-riigi teenustega. Virtuaalne ametnik Bürokratt muutuks lähiaastatel uue raamistiku abil iga kodaniku isiklikuks nõustajaks. Kui kodanik suhtleb Bürokratiga näiteks ettevõtte loomise või toetuse taotlemise teemal, märkab süsteem tema eelistusi. Üks inimene võib soovida põhjalikke selgitusi, teine aga tahta lühikesi vastuseid. Süsteem kohaneb vastavalt iga inimese soovidele.

Lisaks pole vaja personaalse kogemuse pakkumiseks koguda ega salvestada kasutajate isikuandmeid. Tehisaru kohaneb iga vestluse käigus ilma, et teaks midagi inimese tausta kohta. Seda saab võrrelda oskusliku ametnikuga, kes märkab ja arvestab kodaniku suhtlusstiiliga, kuid ei vaja selleks ligipääsu tema eraelule.

Raamistik võimaldab tehisarul arvestada nii kultuurilisi kui ka inimeste individuaalseid erinevusi. Näiteks väärtustavad eestlased privaatsust, kuid igaühel on oma piirid. Üks jagab meelsasti oma andmeid paremate soovituste saamiseks, teine eelistab avaldada infot minimaalselt. Minu tiimi tehisaru õpib taolisi piire austama.

Selline isiklik ja läbipaistev lähenemine tõestab oma väärtust eriti tundlikes valdkondades. Näiteks uurivad tehisarukate süsteemide rakendamist haiglad, kus arstide vajadused ja eelistused võivad märkimisväärselt erineda. Lisaks on patsientide andmed tundlikud ning oluline on süsteemi võime privaatsust tagada. Tehisaru õpib tundma iga arsti töövõtteid ning kohandab vastavalt sellele oma diagnoosisoovituste esitlusviisi.

Selliste süsteemide arendamine on teaduslikult keerukas ning väljakutseid jagub. Muu hulgas peab tehisaru leidma õige tasakaalu – liiga kiire kohanemine võib viia ebakohaste ja heitlike otsusteni. Näiteks kui isesõitev auto muudab pärast ühte lähedast möödumist teisest sõidukist järsult oma sõidustiili liiga ettevaatlikuks, võib see põhjustada hoopis ohtlikke olukordi. Liiga aeglane kohanemine muudab seevastu süsteemi jäigaks ega võimalda arvestada muutuvate liiklusoludega. Süsteem peab suutma töötada erinevates valdkondades, säilitades oma põhiomadusi.

Samuti on oluline, et tehismõistus ei võtaks üle selle kasutaja soovimatuid käitumismustreid, vaid oskaks neid märgata ning neile tähelepanu juhtida. Näiteks võiks tehisarukas abiline põhjendada inimesele tema kohtumisele hilinemise tagamaid selle asemel, et harjuda tegelikkusega, kus hilinemine on sobiv käitumine.

Tervikuna võiks uus lähenemine muuta tehisaru inimestele lähedasemaks. Meie eesmärk on luua süsteeme, mis käituvad heade kaaslastena või kolleegidena. Nad tunneksid inimest, austaksid tema eelistusi ning oskaksid kasutaja vajadustega kohaneda. Just selliseid süsteeme vajab näiteks Eesti e-riik, kus teenused peavad olema korraga universaalsed ja personaalsed.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldataval konkursil "Teadus 3 minutiga", mille finaal toimub 19. veebruaril.

Otto Mättas on tehisaruarhitekt, kellel on üle 15 aasta rahvusvahelist kogemust organisatsioonide toetamisel nutikate toodete, teenuste, tiimide ja ärimudelite arendamisel. Tehisaru kogukonna liidrina panustab ta valdkonna arengusse oma tööga, teadusuuringutega, mentorlusega ja töötubadega. Tugeva tehnilise taustaga ning humanistliku lähenemisega usub ta tulevikku, kus usaldusväärne tehnoloogia ning avatud inimkond võimendavad teineteist.