Kuigi poegade ellujäämus metsades ei erinenud, olid majandusmetsas sirgunud pojad suuremas stressis ning lühemate telomeeridega. See viitab lühemale elueale, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Telomeerid on kromosoomide tipus olevad osad, mille lühenemine seostub vanusest tingitud haiguste avaldumisega, sealhulgas vähiga. On teada, et lindudel vähendab telomeeride lühenemine eluiga ning ka see, et telomeerid lühenevad kiiremini stressis olles ning elupaiga madalama kvaliteedi korral.

Kahe aasta vältel (2018–2019) mõõtsid teadlased Lätis Kraslava ümbruse männiistandikes vanuses 40–50 aastat ja majandamata kuuse ülekaaluga segametsades vanuses 110–160 aastat rasvatihaste poegi ning putukate rohkust. Mõõdeti ka stressi lindude verest.

Stressitase mõjutab tervist, arengut, kasvu ja sigimist. Kui lühiajaline häiring tingib mööduva stressi, siis pikaajalise häiringu tõttu tekib krooniline stress, mille tõttu nõrgeneb immuunsüsteem ja suureneb haigusrisk. Kroonilise stressiga toimetulekuks on vaja kulutada lisaenergiat ehk rohkem süüa.

Immuunsüsteemi seisundit saab mõõta verevalgeliblesid loendades. Suur haigusetekitajatega võitlevate lümfotsüütide hulk viitab, et organismis on midagi paigast ära. On teada, et heterofiilide (samuti üks valgeliblede tüüp) ja lümfotsüütide suhe (H/L) peegeldab immunoloogilist stressi, aga ka muutusi looduses. Muu hulgas on näitaja seotud toidupuudusega.

Uuringust selgus, et stressinäitaja ehk H/L oli oluliselt madalam vanas majandamata metsas kasvanud poegadel: 0,2 vanas metsas vs 0,8 majandusmetsas.

Kuigi kurna suurus ning pesast lahkunud poegade arv ei sõltunud metsa vanusest ega majandamisest. Putukaid, millega rasvatihased ja teised metsalinnud poegi toidavad, oli rohkem just vanas metsas. Poegade telomeerid olid samuti pikemad üle saja-aastases metsas. Elupaiga halvenedes tõuseb linnu stressihormoonide tase, mis omakorda viib immunsüsteemi nõrgenemiseni ning vähendab ellujäämise tõenäosust.

Intensiivmetsanduse tõttu on vanad metsad kadumas, seal hulgas Põhja-Euroopa vanad okasmetsad. Metsade lageraie, noore metsa laikude tekkimine, kiirenev metsaalade killustumine ja alusmetsa eemaldamine on metsamajanduse tagajärg, mis on vähendanud metsaelupaikade kvaliteeti ning seostuvad mitme tavalise metsaliigi asurkondade vähenemisega.

Autorid järeldavad, et kuigi rasvatihane pesitseb meelsasti pesakastis ja saab justkui kõikjal hakkama, on pojad noores majandusmetsas suuremas stressis ning neile sobilikku toitu on seal vähem kui vanas majandamata metsas.

Ühtlasi võib rasvatihane majandusmetsas olla ökoloogilises lõksus, mida ei ole võimalik tuvastada linde loendades ning mille tõttu ei soovita uuringu autorid panna pesakaste noorde majandusmetsa. Kuigi on arvatud, et linnud võivad intensiivmetsandusega kohaneda, siis Läti rasvatihaste andmed ei viita sellele. Küll aga vihjab uuring, et intensiivmetsandus võib muuta majandusmetsas asuva elupaiga ökolõksuks.

Uurimus ilmus ajakirjas Ecology and Evolution.