Kaali meteoriidi langemine Saaremaale ligi 3500 aastat tagasi on vaieldamatult üks traagilisemaid looduskatastroofe Eesti ajaloos, mis on jätnud märgatava jälje nii maastikule kui ka meie ajalukku. Meteoriidi tekitatud Kaali peakraater on Saaremaa üks populaarsemaid turismiatraktsioone, ent inimesi on see ligi meelitanud juba aastatuhandeid.

Peakraater on võetud muinsuskaitse alla, kuna selle juures on omal ajal asunud kindlustatud asula, ohvripaik ja rauasulatuskoht. 1938. aastal kehtestati Kaalis maastikukaitseala, mis tagab juriidiliselt meteoriidikraatrite, neid ümbritseva pärandkultuurmaastiku ja seal elavate kaitsealuste liikide puutumatuse.

Paraku on seadusandluses jäänud määramata meteoriidi enda kaitse, mis ei keela otsida ja välja kaevata mälestise kaitsevööndist väljapoole jäävast maapinnast meteoriitset rauda. Kuna meteoriit pole inimtekkeline ega maavara, siis muinsuskaitse- ega ka maapõueseadus seda ei kaitse. See jätab vabad käed meteoriidiküttidele, kes kasutavad taevase raua leidmiseks metalliotsijaid.

Arheoloogiaajakirja Tutulus selle aasta numbrist lugeda ka Eesti rabade süngetest saladustest, kahe Tartu koera julmast saatusest, kohalike kütt-korilaste elamutest ja mõtiskleda inimluude muuseumites eksponeerimisega seotud eetikaküsimuste üle.

2023. aasta sügisel leidis otsinguvahendiloaga detektorist Filip Nikodem Kaali kraatriväljalt neli rauatükki, mis meenutasid siinkirjutajale piltide põhjal keskaegset Rootsi importrauda, ehkki leidja ise pidas neid kohe meteoriidikildudeks. Kuna otsinguaruannete piltide põhjal oli võimatu rauatükkide tegelikku olemust kindlaks teha, anti leiud muinsuskaitseametile üle ja mõni aeg hiljem tehti Tartu Ülikooli arheoloogia laboris kiire röntgenfluorestsents-spektromeetri (XRF) analüüs rauatükkide keemilise koostise hindamiseks. Analüüsitulemustest selgus, et meteoriitrauale omase elemendi nikli osakaal jääb vahemikku 0,6–4,8 protsenti ning vähemal määral on ka titaani ja vanaadiumi, mis lubab pidada neid metallitükke meteoriitrauaks.

2024. aasta kevadel jätkas meteoriidikütt otsinguid ja leidis mitme nädala jooksul samast piirkonnast veel kümme rauatükki, millest suurima kaal küündis 5,7 kilogrammini. Võrdluseks olgu öeldud, et seni geoloogide abil muuseumisse jõudnud kogukaim meteoriit kaalub 621,5 grammi. Mõõtmete ja väljanägemise poolest meenutab see kamakas kohalikust soomaagist taandatud rauda, mida Saaremaalt sellisel kujul siiani leitud ei ole. Kõikide viimase kahe aasta leidude kogukaal on ligi 10,5 kilogrammi.

Kuigi need leiud paluti muinsuskaitseametile üle anda võimaliku kultuuriväärtuse tuvastamiseks, ei ole seda veel tehtud. Olukorra teeb keeruliseks tõik, et leidja on Poola riigi kodanik ja üle andmata leiud on oma tee leidnud just Nikodemi koduriiki, kus neid väidetavalt mõnes ülikoolis analüüsitakse. Leidja on pöördunud juristi vahendusel muinsuskaitseameti poole ja väljendanud seisukohta, et kõnealused leiud kuuluvad leidjale, seda kõike paraku vaid Poola riigi seadustele tuginedes.

Kõigele vaatamata naasis Nikodem 2024. aasta sügisel Kaalisse ja võttis otsingutele kaasa teise meteoriidiküti Andrzej Owczarzaki, kellel aga otsinguvahendi luba puudub ja kes seetõttu rikkus muinsuskaitseseadust. Ühel sellisel ekspeditsioonil jäid mehed silma ajakirjanikule, kes asus meteoriitidega seonduvat uurima ja on avaldanud Saarte Hääles juba vähemalt kaks teemakohast artiklit.

Kogu tants Kaali ümber leiab aset faktide ja tunnete ristteel – teame, et seaduste lünga tõttu peaksid meteoriidid kuuluma leidjale, teisalt tunnevad mitmed asjaosalised nii geoloogide kui ka arheoloogide seast, et Kaali meteoriit omab suurt teaduslikku ja kultuurilist väärtust, mistõttu peaksid leiud kuuluma siiski riigile. Seda enam, et enne leidude ekspertiisi pole võimalik välistada, et tegu on hoopis separauaga ehk arheoloogiliste leidudega.

Tartu Ülikooli geoloogia osakonna kaasprofessor Jüri Plado taotles tänavu sügisel keskkonna investeeringute keskusest projekti Kaali meteoriitide kaitse korraldamiseks, mis paraku jäeti rahuldamata ressursinappuse tõttu. Kõik need sündmused näitavad, et tegu on olulise teemaga ning meie staarmuistise ja seal leiduva teadusliku materjali saatus läheb paljudele korda.

Samas ei vaja kaitset ainuüksi Kaali meteoriit, kuna Nikodem on väisanud ka Ilumetsa kraatrivälja Rebasmäe külas Võrumaal, kust seni aga leiud puuduvad. Kuna muinsuskaitseametil puudub iga otsingu puhul jõudlus kontrollida, kas detektoristil on maaomaniku luba, siis on praegu teadmata, kas Nikodem on oma otsingud eelnevalt maaomanikega kooskõlastanud.

Seega paneme igale maaomanikule ja nende naabritele südamele: jälgige ümberringi toimuvat ja kui märkate põllul masinaga viibutavat isikut, ärge peljake talle ligi astuda ja dokumente küsida. Inimeste valvsus ja sekkumine aitaks oluliselt piirata illegaalsete hobiotsijate tegevust ja selle tagajärgi.

Jüri Plado (Tartu Ülikool, geoloogia osakond)

Inimkonda ajendab taevaste objektide uurimisel arm ja hirm. Arm tuleneb meie uudishimust Päikesesüsteemi arengu ja universumi ajaloo vastu. Hirm tuleneb võimalikust ohust, et Maa suunas liikuv kosmiline külaline võib meie eluolu mõjutada või ohustada. Kolmanda ajendina lisandub kasuahnus: suures plaanis toob see kaasa ideid asteroidide kaevandamisest, olgu see orbiidil või neid Maale tuues, kitsamalt aga tõukab see inimesi otsima, töötlema ning turustama juba Maale langenud meteoriite.

Kaali kraatreid tekitanud plahvatuste kõrvalsaaduseks oli meteoriidisadu. Sattudes harjumuspärasest kosmilisest vaikusest Eestimaa atmosfääri, purunes asteroid kildudeks, millest pisemad ja aeglasemad tungisid maapinda kraatreid tekitamata. Meie ülesanne on mõelda, mida ja kuidas kaitsta – kas keskenduda jätkuvalt ainult kraatrite kaitsele või laiendada seda ka kraatreid tekitanud meteoorkehade pisematele "õdedele ja vendadele".

Nele Kangert (muinsuskaitseamet, arheoloogiapärandi osakond)

Kuidas kaitsta Kaalist leitud meteoriiditükke, mis ei ole kultuuriväärtuslikud inimtekkelised esemed ehk arheoloogilised leiud, millega tegeleb muinsuskaitseamet, ega mineraalid või fossiilid, mille puhul saaks sekkuda keskkonnaamet?

Head vastust veel pole. Küll aga on kindel, et muinsuskaitseseaduse järgi peab otsinguvahendi loa omanik täitma oma kohust ja leiud üle andma muinsuskaitseametile võimaliku kultuuriväärtuse tuvastamiseks, sest alles ekspertiis näitab, kas tegemist on muistse separaua või meteoriidiga. Käsitleme seni leide kultuuriväärtuse tunnustega esemetena, mida leidja enda omandiks niisama kuulutada ei saa ja riigist välja viia ei tohi.

Kui otsinguvahendi loa omanik võimalikke arheoloogilisi leide üle ei anna, näeb seadus ette juba järgmisi samme, mis on leidja vastutusele võtmine ja otsinguvahendi loa kehtetuks tunnistamine. Parajasti räägime leidjaga läbi, selgitame tema õigusi-kohustusi ja loodame, et leiud jõuavad ka jõuvõteteta ekspertide vaatevälja.

Valter Lang (Tartu Ülikool, arheoloogia osakond)

Meteoriitide kaitse on tõesti langenud meie seaduste auku. Ühelt poolt pole tegu maavaraga, mida kaitseks maapõueseadus, sest tegu on ju sõna otseses mõttes maavälise varaga. Teiselt poolt pole meteoriidid inimese tehtud, mistõttu need ei liigitu arheoloogiliste leidude alla, mida kaitseks muinsuskaitseseadus. Vaja oleks nähtavasti universumi vara kaitseseadust … Kuniks seda pole, ei ole ka kõikide meteoriitset päritolu jäänuste kaitset hõlmavat lahendust.

Kuna praegu on aktuaalne just ja ainult Kaali meteoriit, siis siin võiks olla lahenduseks, et kõik vastavad leiud kuulutatakse ainelise kultuuripärandi osaks muinsuskaitseseaduse § 4.1 mõistes: "Aineline kultuuripärand on inimtekkelised või inimese ja looduse koosmõjul tekkinud esemed ja keskkonnad, millel on ajalooline, arheoloogiline, kultuuriline või esteetiline väärtus". Pidades silmas, kui suur roll on Kaali meteoriidil olnud meie rahvusliku identiteedi ja kultuuriajaloo seisukohalt – isegi kui piirduda üksnes Lennart Meri "Hõbevalgega", siis pole mingit kahtlust, et nendele looduslikku päritolu meteoriidikildudele on lisandunud oluline kultuuriväärtus. Tegu pole siis mitte arheoloogiliste ega geoloogiliste, vaid just nimelt (üld)kultuuriliselt oluliste leidudega. See peaks olema piisav, et rakendada olemasolevat muinsuskaitseseadust.

Arheoloogiaajakirja Tutulus selle aasta numbrist saab lugeda ka Eesti rabade süngetest saladustest, kahe Tartu koera julmast saatusest, kohalike kütt-korilaste elamutest ja mõtiskleda inimluude muuseumites eksponeerimisega seotud eetikaküsimuste üle.

Loe lisa:
Tõnu Veldre. Poolakad leidsid Kaalist 5,7 kilo raskuse meteoriiditüki. Saarte Hääl, 17.10.2024.
Tõnu Veldre. Kas meteoriit või hoopis sooraud? Saarte Hääl, 24.10.2024.