Pandeemia ei jahutanudki Kuud
Kargel talveööl, mil sinikas kuu heidab taevast külma valgust, võime hõlpsamini hoomata tänasel pilvisel ja sulasel hommikul, kui külm meie planeedi loodusliku kaaslase tolmusel pinnal tegelikult on — keskmiselt miinus 70-80 kraadi.
Kuid külmusest hoolimata võib kuu tuua inimestele päris kummalisi mõtteid pähe, ja mõnikord isegi teadusinimestele. Selliste mõtete kummutamiseks võib teadusinimestel mõnikord kuluda õige mitu kuud.
See oli viis aastat tagasi, kui meie koduplaneeti haaras ohtlik viiruspandeemia, mille vaos hoidmiseks olime sunnitud rakendama tõsiseid liikumispiiranguid.
Mullu avaldas rühm teadlasi Londoni Kuningliku Seltsi kuukirjas kirjutise, kus väitis, et maise majandustegevuse enneolematu mõõnaseis piirangute tippajal tõi kaasa isegi mõõdetava Kuu pinnatemperatuuri ajutise languse.
Väide seisneb selles, et planetaarne inimtegevus tekitab enamasti omajagu sooja, seda soojust kiirgub natuke ka Kuule ning kui tegevus vaibus, siis kiirgus selle võrra vähem sooja.
Nüüd on William Schonberg Ameerika Ühendriikidest Missouri Teaduse ja Tehnika Ülikoolist ning Shirin Haque Trinidadilt ja Tobagolt Lääne-India Ülikoolist avaldanud oma artikli sama kuukirja uues numbris, milles nad täpsustavad kolleegide mõttekäiku ja väiteid.
Mulluses artiklis toetusid selle autorid NASA kuusatelliidi Lunar Reconnaissance Orbiter pardalt tehtud temperatuurimõõtmistele. Jahenemine ilmnes just koroonapiirangutega samal ajal.
Schonberg ja Haque uurisid nüüd sama andmestikku ja tuvastasid, et Kuu jahenemine algas tegelikult juba 2019. aasta lõpus, mitu kuud enne piirangute kehtestamist. Andmetest võis välja lugeda ajutist jahenemist ka 2018. aastal.
Nii järeldavadki Schonberg ja Haque, et inimtegevusetus ei olnud seekordse kuujahenemise peapõhjus.