Aga maapealne süsinik, mis on elusolendite koostises, on omakorda tähtedepõhine. See tähendab, et süsinik on tekkinud tähtede sisemuses, kui need plahvatasid supernoovana.

Nüüd tuleb välja, et enne kui tähtedes tekkinud süsinik meie kehadesse jõudis, läbis see seiklusrikka teekonna ja käis tõenäoliselt ka meie galaktikast väljas.

Süsiniku seiklused on osa galaktika suurest taaskasutusringlusest, mis hoiab muu hulgas tõenäoliselt ka galaktika täheteket käigus.

Suurte ainevoogude koosseisus liigub ka süsinikuaatomeid galaktikast välja, niinimetatud galaktikaümbrisse keskkonda, ja voogab sealt hiljem tagasi galaktikasse, kus nad võivad sattuda siin tekkivate uute tähtede, planeetide ja elusolendite sisse.

Samantha Garza Ameerika Ühendriikides Seattle'is asuvast Washingtoni Ülikoolist ja ta kolleegid analüüsisid kosmoseteleskoobi Hubble'i pardal oleva spektrograafi vaatlusandmeid üheksa kauge kvasari valguse kohta, mis on teel meieni läbinud mõnda aktiivse tähetekkega galaktika ümbritsevat keskkonda.

Andmetest ilmnes, et need valguse komponendid, mida neelavad just süsinikuaatomid, olid galaktikaümbristes keskkondades nõrgenenud. See näitab, et need keskkonnad sisaldavad rohkesti süsinikku.

Mõnedel juhtudel õnnestus süsinikku tuvastada isegi galaktikast kuni 400 000 valgusaasta kaugusel. See kaugus ületab meie Linnutee galaktika läbimõõdu neli korda.

Edasiste uuringutega üritatakse välja selgitada, millises koguses leidub neis keskkondades kõiki muid olulisemaid keemilisi elemente ning mil moel erinevad aktiivse tähetekkega ja vaibunud tähetekkega galaktikate ümbrised keskkonnad.

Sel moel saaks järele proovida teooriat, mille järgi võib üheks tähetekke aktiivsuse vähenemise põhjuseks olla galaktikaümbrist keskkonda läbiva taaskasutusringluse nõrgenemine või lakkamine.

Galaktikaümbrise uuringust kirjutavad Garza ja kaasautorid ajakirjas The Astrophysical Journal Letters.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.