Austraalia parlament võttis hiljuti vastu otsuse, mis keelab alla 16-aastastel sotsiaalmeedia kasutamise, sulgedes neile suhtlusplatvormid nagu Facebook, Instagram ja X. Keeld jõustub aasta pärast. Murumaa-Mengel ütles, et peab sellest teemast rääkides tõsiseks jäämiseks sõnu valima. "Ma siiralt tahan näha, kuidas seda ette kujutati," sõnas ta Vikerraadio saates "Huvitaja". 

Murumaa-Mengel rääkis, et noorele arenevale ajule võib sotsiaalmeedia tõesti hävitavalt mõjuda. Küll aga ei suuda ta mõista, kuidas lauskeeld praktikas toimida saaks. "Seaduseloojad ja inimesed, kes aruteludes osalesid, peavad ju teadma, et keskmiste digipädevustega laps suudab sellisest keelust kolme minutiga mööda saada," lausus ta.

Sageli loovad ka lapsevanemad ise oma lastele esimesed ühismeedia kontod, et laps saaks nendega suhelda või mänge mängida. "Aga see lootus, et alla 16-aastased ütlevad: "Ahah, ei tohi minna sotsiaalmeediasse. Olgu, me siis ei lähe." Kas te olete kunagi teismelisi üldse näinud?" küsis kaasprofessor retooriliselt. Seetõttu pole tal väga palju usku, et keeld soovitud kujul päriselt toimima hakkaks.

Mõttemänguna kujutas ta ette teisi võimalikke stsenaariume. Näiteks maailma, kus keeld oleks kitsam ja sotsiaalmeedia kasutus keelataks koolides, mis on ka Eestis jutuks olnud. Probleeme ja mitmeid küsimusi tekib juba sellise leebema variandi puhul. Kui koolides oleks keelatud näiteks telefonide kasutamine, võib tekkida teise telefoni norm. Lapsel oleks kaks telefoni: ühe annab ära, teist kannab aga salaja terve päeva kaasas.

Samuti ennustab Murumaa-Mengel, et kasvada võib igasuguste meditsiiniliste diagnooside otsimine. "Nutiseadmed on üliolulised diabeetikutele või jälgimisvahendina paljude vaimsete terviseprobleemide puhul. Kujutame ette 12-aastast last, kelle pinginaabrile on seade lubatud, kas ATH või ärevushäire pärast, aga tema ei tohi oma telefoni kasutada. See tekitab kohutavat ebaõigluse tunnet, sest nutiseade ei ole kõigest mingisugune vidin, vaid seal elab kogu sotsiaalne elu," arutles Murumaa-Mengel. Seetõttu proovivad noored leida võimalusi, et nemad saaksid samuti telefoni kasutamise õiguse.

Teine vaade puudutab kaasprofessori sõnul seda, et noori tuleb tulevikuks ette valmistada. "Kas me tahame, et noored hakkaksid alles 16-aastaselt teatud eluoskusi arendama? Samuti enesekontrollioskust, sest erinevate sotsiaalmeediakeskkondadega toimetulek vajab enesekontrolli," lausus ta. Oluline on lisaks küsimus, kas riigil on piisavalt raha, et tagada koolis igale õpilasele personaalne digiseade, mida ta saab kooliajal koolis kasutada.

"Õpetajatega rääkides olen mõistnud, et kõige paremini töötavad piirangud, mis on kokku lepitud väiksemates kollektiivides. Näiteks klassis pannakse paika väga konkreetsed reeglid, millest lapsed ja noored kinni peavad. Nad pole ju metslased. Kui nende reeglite tegemise juures on nad ka ise saanud kaasa rääkida, siis (piirangutega) lepitakse," ütles ta.

Samuti on kaasprofessor seda meelt, et vanematel ei peaks olema koolikeskkonnas nutiseadmete kasutamisel mingit sõnaõigust. Ta saab aru, et see võib paljusid ärritada, kuid lapsevanem peab otsustama ja rääkima nutiseadmete kasutuse üle vaid kodus. "Koolil võiks aga olla autonoomia. Tuleb usaldada oma õpilasi ja õpetajaid, et nad suudavad teha kokkuleppeid, mis peavad. Kokkulepete rikkumisele peavad järgnema ka omavahel kokkulepitud sanktsioonid,," lausus Murumaa-Mengel.

Oma üliõpilastel laseb Murumaa-Mengel eksperimendi korras pidada viiepäevast sotsiaalmeediapausi. "Kui võtta sotsiaalmeedia ära, siis paljude jaoks muutub telefon üsna mõttetuks vahendiks, sest noorte jaoks ei ole helistamisel enam erilist tähtsust ," lausus ta.

Paljude üliõpilased tunnevad sotsiaalmeediapausi ajal teatavat heaolutunnet. Teised tunnetavad seevastu, justkui nad oleksid maailmast kõrvale jäänud. "Kui see ära võtta, siis inimeste vaimne tervis võib kannatada saada. Sellepärast ma soovitan ka kõigil pause teha, et aru saada, mis on see, millest hakatakse puudust tundma ja millest üldse mitte," rääkis Murumaa-Mengel.