Tallinna Ülikooli hariduspsühholoog Grete Arro avaldas mõtteid Vikerraadio saates "Labor". Küsis Priit Ennet.

Mida arvata sellisest jõulisest sammust Austraalia poolt?

Samm on jõuline ja arvan, et õiges suunas. Me käitume ju teatud normide alusel. Ma usun, et väga paljud täiskasvanud, aga tegelikult võib-olla ka paljud noored on juba täna teadvustanud need ohud või probleemid, mille sotsiaalmeedia on meie ellu toonud.

Samal ajal oleme kõik ikkagi ise sotsiaalmeedias. Kõik lapsed ja noored on seal. Platvorme tuleb ajaga ka juurde ja vanemad ei saa võib-olla isegi enam aru, mis platvormid need on ja mida seal tehakse. Usun, et on mõistlik toetada seadusega normi, et tegelikult ei ole see okei.

Võime tuua paralleeli tubaka ja alkoholiga. See ei ole võib-olla väga vana norm, et lapsed ei tohi minna poest viina ostma. Võib-olla sada aastat tagasi ei olnud mingit probleemi, kui laps saadeti poodi viina järele. Küll mitte, et ta seda ise joob, aga ikkagi. Meil ei ole teatud seadusega toetatud normide vastu täna midagi.

Aga teema on loomulikult hästi palju komplekssem. See on keerukas sellepärast, et noored ei käi sotsiaalmeedias tegelikult ju ilmaasjata. Nad saavad sealt midagi, nii head kui ka halba.

Kas pole siiski liiga karm meede lapsed sotsiaalmeediast täielikult eemale tõrjuda?

Siin on loomulikult hästi palju küsimusi. Aga arvan, et me ei saa jätta seda sammu tegemata kartes, et siis nad lähevad internetis kuhugi mujale või tekivad mingid niiöelda põrandaalused kohad. See võib tõesti juhtuda, aga me ei saa sellepärast jätta asja tegemata.

Kaalutluse koht on siin see, kas seadus on teaduspõhine või mitte. Austraalia parlamendi otsus on pigem teaduspõhise otsuse näide.

Kui üldiselt vaadata, mis on teadlaste konsensus selles teemas, nii sotsiaalmeedia mõjude kohta kui ka teadmistes laste ja teismeliste aju arengust ja eneseregulatsiooni arengust, siis on selge, et sotsiaalmeedia toob rohkem halba kui head.

Hädad, mis tulenevad liigsest sotsiaalmeedia kasutusest, on väga suured, aga sotsiaalmeedia pakutavaid hüvesid võivad lapsed tõenäoliselt saada ka mujalt. Näiteks saab ju suhelda sõpradega, see funktsioon jääb noortele alles. Võib-olla läheb see rohkem tagasi offline'i, aga see ongi ju tore. Ma saan ka sõpradelt teada, mis kusagil toimub, saan väljendada oma identiteeti ja isiksust.

Need funktsioonid on tegelikult olemas olnud ka enne sotsiaalmeediat ja tahaks ju loota, et nad ei kao ära ja et noored leiavad ka muud viisid üles peale sotsiaalmeedia.

Võib-olla tuleb mõnes mõttes muuta kogu ühiskonna elukorraldust, et noortel oleks väljaspool sotsiaalmeediat mõnus olla ja kohad, kuhu minna.

Mis on sotsiaalmeedia kõige suurem oht teaduspõhiselt vaadatuna?

Üks grupp ohtusid, mis on võib-olla natuke soospetsiifiline, seostub sellega, et sotsiaalmeedia platvormid loovad tugeva võrdluskeskkonna. Selline pidev võrdlemine ei ole ka täiskasvanutele ilmselt ülearu kasuks, aga noorte jaoks, kes alles ehitavad oma minapilti, võib see olla veelgi problemaatilisem.

Mureks on ka küberkiusamine.

Lisaks on ka varjatumaid, võib-olla vähem läbi uuritud probleeme, mis on seotud keskendumisega: nii lühiajalise kui ka pikaajalise keskendumisega. Tegelikult tahaks ju, et inimesed suudaks sügavat tööd teha, keskenduda sügavalt mingitele teemadele — päevi, nädalaid, aastaid. Sotsiaalmeediakeskkonnad pakuvad kiiret ümberlülitust millelegi muule, uut sisendit, mis ei tarvitse olla üldse kuidagi kasulik. Aga see, kui miski on uus, teeb ta mõnusaks.

Kahjulik mõju on ka gruppidest väljajäämine. Selles vanuses, kus on mõnes mõttes kõige tähtsam olla oma grupi liige, oma noorte pundis sees, on välja jäämine väga valus. Seda juhtub loomulikult ka väljaspool sotsiaalmeediat, aga sotsiaalmeedias on see tõenäoliselt drastilisem.

Sotsiaalmeedia tundub oma olemuselt olevat ju kaasav!

Ma arvan, et väga paljud asjad teevad tegelikult midagi muud, kui me arvame. Teaduses avastame kogu aeg, et see, kuidas tundub, on on sageli risti vastupidine sellele, kuidas on.

Me mõtleme võib-olla liiga vähe selle peale, et tegelikult on see alles esimene põlvkond, kes kasvab üles mõnes mõttes teistsuguses arengukeskkonnas tänu nendele võimalustele.

See seadusemuudatus puudutab Austraaliat, sest Austraalia riik selle vastu võttis. Aga kas Eestis peaks ka samasuguse seaduse kehtestama — noored sotsiaalmeediast eemale?

See on hästi elegantne ja lihtne lahendus, see niimoodi ära teha, nii et võiks küll. Müts maha nii julge ja tegelikult mõistliku sammu ees!

Ma arvan, et austraallased teevad otsa lahti, aga Eesti tõenäoliselt nüüd kohe ei järgne. Ilmselt Eesti veel ootab ja vaatab.

Loomulikult saavad austraallased aru, et seaduse vastuvõtmine ei muuda hommepäev tingimata midagi. Loomulikult tuleb ülekavaldamisi, häkkimisi ja nii edasi. Aga nagu alguses ütlesin, nad loovad normi. Selle seaduse mõte on luua see norm.

Tähtis on põhimõte, et oleme teaduspõhine ühiskond, kuulame teadlasi ja otsustame nii, nagu on mõistlik. Me muidugi ei tea, mis saab edasi ja kuidas see kõik lõpeb, aga tundub, et suurem halb saab äkki ära hoitud, kui me seda teed hakkame minema.