Laste seiklusjutustuste sarja "Narnia Kroonikad" kirjutanud britt C.S. Lewis kirjutas esimese osa eessõnas oma ristitütrele, et ta pühendab selle seikluse temale. Sinna juurde märkis ta, et noor tüdruk võib vanemaks saades muinasjuttudest välja kasvada, ent avaldas lootust, et ühel päeval on ta jälle nii vana, hakkamaks uuesti muinasjutte lugema. Ilmselt rääkis ta oma isiklikust kogemusest. Kuna Lewis kirjutas muinasjutu oma viiekümnendatel eluaastatel, järeldas ta, et ka täiskasvanud muutuvad küpsemaks. Ühel hetkel avastavad nad uuesti muinasjuttude võlu, sügavuse ja tarkuse.

Võimalik, et vahepeal juhtub midagi 16. aasta sünnipäeva ümber. Millegipärast on see daatum märgiline paljudes riikides ja tähistab üleminekut oma hooldajatest sõltumisest suurema ühiskondliku osaluse ja vastutuse juurde. Alla 16-aastaseid peetakse veel sõltuvateks vanematest nii emotsionaalse toe kui ka juhendamise puhul. Piiratud elukogemuse ja kriitilise mõtlemise arenematuse tõttu peetakse neid ka vastuvõtlikumaks manipulatsioonidele ja ärakasutamisele.

Seevastu 16. eluaastat seostatakse sageli suuremate seaduslike õigustega, sealhulgas võimalusega töötada jne. Sünnipäev tähistab noore inimese osalise autonoomia ühiskondlikku tunnustamist. Paljud õigussüsteemid näevad 16-aastastes oma tegude tagajärgi mõistvaid kodanikke ning neile kehtib seadustes suurem vastutus ja karistus.

Samas paistab 16. eluaasta piir sotsiaalse kiirustamisena. Inimese vaimsed võimed, eriti need, mis on seotud riskide hindamise, emotsionaalse enesereguleerimise ja pikaajaliste tagajärgedega otsuste tegemisega, kujunevad välja alles 20. aastate keskpaigas. Kanada poeet Alden Nowlan selgitab isiksuse arengut, alustades päevaga, mil laps mõistab, et kõik täiskasvanud on ebatäiuslikud, saab temast nooruk. Päeval, mil neile andestab, saab ta täiskasvanuks. Päeval, mil ta endale andestab, saab ta aga targaks.

Viimast tuleb veel oodata. Sealhulgas Austraalia alla 16-aastastel elanikel, kellel keelati seadusega ligipääs ühismeediateenustele. Võimalik, et nad veel ei mõista, mis toimub. Tarkuse ootejärjekorras võivad olla ka ühismeediateenuste pakkujad, poliitikud, lapsevanemad ja valijad ehk täiskasvanud. Neil ei pea Austraalia passi olema. Sotsiaalmeedia on levinud aga kõikjal maailmas ja kõikides vanuserühmades.

Sarnaselt muule maailmale puhkesid ka Austraalias ulatuslikud arutelud ühismeedia kasudest ja kahjulikkusest laste arengule ning heaolule. Sotsiaalselt ja majanduslikult arenenud Austraalia pole teistest rohkem ega vähem kannatanud. Ometi hakkasid seal sündmused arenema teistest kiiremini.

Novembri viimasel nädalal kinnitasid parlamendi mõlemad kojad viidatud seaduse vajalikuks ja nüüd kehtib seal uus kord. See nõuab, et ühismeediaettevõtted astuksid mõistlikke samme alaealiste kasutajate tuvastamiseks ja nende platvormidelt eemaldamiseks. Aega on üks aasta, misjärel rakenduvad krõbedad trahvid. Seejuures lastelt ei tohi küsida vanuse tuvastamiseks riiklikke dokumente, sest see ohustab nende isikuandmete turvalisust. Mõelgu ettevõtted ise, kuidas hoida oma teenustes ettenähtud korda.

Ühismeediateenuste pakkujad olid probleemidest aastaid teadlikud. Paraku ei teinud nad midagi sellist, mis oleks Austraalia poliitikuid rahustanud. Siin-seal küll nõustuti laste heaolu eest hoolitsemise vajadusega ja peeti koosolekuid. Nüüd väljendas Facebooki ja Instagrami omaniku Meta esindaja muret seadusandluse vastuvõtmise protsessiga kiirustamise pärast. Sarnase avalduse tegi Snapchati esindaja.

Kriitikud näevad seaduses rohkem poliitilist teatrit kui laste pärast muretsemist. Muu hulgas osutatakse kevadel toimuvatele valimistele. Leidub neidki, kes hoiatavad, et nüüd jäävad alla 16-aastased ilma ka ühismeedia parematest külgedest. Need iseseisvuseta mudilased peavad minema suhtlusvajadust rahuldama nn pimeveebi, kus neid ähvardab suurem oht. Nüüd ei soovi nad aga sellest ametivõime teavitada ja ühismeediaplatvormide omanikel puudub stiimul laste turvalisuse parandamiseks.

Täiskasvanute kohta on tegu lapsiku arutluskäiguga, et kui midagi ei lubata, siis lubatakse hakata kurjategijateks. Kardetavalt on taoline infantiilne diskussiooni tase üks sotsiaalmeedia kahjulikest tagajärgedest. Vanemaks saades õpitakse, et muutused juhtuvad vaid siis, kui midagi tehakse, mitte kui midagi räägitakse.

Keerulise ülesande lahendamisel tehakse paratamatult vigu. Austraalia asus esimesena tulle. Analoogne teemapüstitus on mitme riigi ametnike laudadel. Ilmselt vaadatakse natuke aega Austraalias toimuvat ja siis tuleb järgmine laine. Alla 16-aastased ilmselt eriti ei protesteeri, sest nad saavad kiiresti vanemaks.

Tõeline võitlus algab täiskasvanute vahel, kellele teevad muret neile lisanduvad aastad ning veelgi rohkem kaotatud raha ja võim.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".