Titani jääkate sisaldab metaani, on soe, liikuv ja elu leidmiseks soodne
Titan ja metaan kõlavad sarnaselt, kuid neil on ka sisulisi seoseid.
Saturni suurima kuu, Titani, jäisel pinnal voolavad vedelat metaani sisaldavad jõed ning laiuvad ka järved või mered, mis näevad välja üsna samasugused kui meie maised veekogud.
Aga nüüd väidavad Ameerika planeediteadlased, et ka Titani tahket pinda moodustav jää sisaldab viie kuni kümne kilomeetri sügavuseni rohkesti metaani.
Metaani molekule keemilise valemiga CH4 võngub seal jääkristalle moodustavate vee molekulide H2O vahel suurel hulgal.
Lauren Schurmeier Hawaii Ülikoolist Mānoas ja ta kolleegid panid Ameerika kosmoseametist NASA saadud andmetest tähele, et Titani pinnal asuvad löögikraatrid on madalamad kui eeldada võiks. Neid kraatreid on sealt leitud märkimisväärselt vähe, ainult 90.
Teistel jäise pinnaga kuudel, näiteks Jupiteri kuul Ganymedesel on kraatreid rohkem ja need on enamasti ka sügavamad.
Teadlastele tundus, et Titani pinnal peab olema omadusi, mis soodustavad asteroidilöökidest jäänud jälgede kiiret tasanemist ja kadumist. Nii proovisidki nad arvutimudeli abil järele, kas niisuguseid omadusi võib Titani pinnajääle anda jääs sisalduv metaan.
Mudel näitaski, et kui metaani sisaldav jääkiht on viie kuni kümne kilomeetri paksune, siis võtabki jääpind suhteliselt kiiresti esialgse kuju tagasi.
Schurmeier ja kaasautorid märgivad ajakirjas The Planetary Science Journal, et löögijäljed taanduvad Titani pinnalt enam-vähem sama kiiresti kui kiirelt liikuvate maiste jääliustike pealt.
Põhjuseks on jää suhteline soojus, mis Maal tuleneb jää liikumisest, Titanil aga jää metaanisisaldusest.
Kui aga Titani kattev jääkiht on suhteliselt soe ja liikuv, siis on loota, et kui jääaluses ookeanis peaks elama elusolendeid, jõuab märke nende elutegevusest kergemini Titani pinnale. Sel juhul aga on tulevastel uurimisretkedel neid ka selle võrra hõlpsam avastada.
