Uuring: perearst võib vererõhku tihti valesti mõõta
Vererõhu mõõtmise ajal peab inimene istuma kindlas asendis ega tohi olla eelneva poole tunni jooksul söönud või trenni teinud. Nüüd osutab rühm USA teadlasi, et perearstikabinetis eksitakse nende reeglite vastu vähemalt USA-s üsna sageli ja 54 miljonile ameeriklasele võib olla ekslikult pandud kõrgvererõhutõve diagnoos.
Nii mõnelegi lugejale võib vererõhu mõõtmise õige protseduur tulla üllatusena, sest arstil käies näeb asi välja pisut teistmoodi. Ameerika Südameliidu soovituste järgi ei tohi inimene enne mõõtmist 30 minuti jooksul süüa, juua, teha trenni ega suitsetada. Mõõtma tuleb tulla ka tühja põiega ning mõõtmise ajal peab inimene istuma sirgelt selg vastu seljatuge ja tema jalad peavad olema toetatud täistallaga maha, vahendab ArsTechnica.
Õigete mõõtmisvõtete nimekiri sellega veel ei lõpe. Käsi, millelt vererõhku mõõdetakse, peab olema asetatud tasasele pinnale, mis paikneb täpselt südame kõrgusel. Pind ei tohi paikneda aga südamega võrreldes kõrgemal ega madalamal. Inimene peab mõõtmise ajal istuma rahulikult ja rahunemise jaoks ei tohi ta viie minuti jooksul enne vererõhu mõõtmist rääkida.
Kui lõpuks mõõtmiseks läheb, tuleb aparaadi käeside asetada ümber palja õlavarre, kohe küünarnuki kõrvale. Mõõtmissidet ei tohiks kunagi mähkida ümber riiete. Mõõta tuleks vähemalt kaks korda järjest ja kirja tuleks panna keskmine tulemus. Ideaalsel juhul võiks vererõhku mõõta mõlemast käest ja panna kirja kõrgemad tulemused.
Kõrvalekalded kirjeldatud protseduurist võivad märkimisväärselt mõjutada inimese vererõhu mõõtmistulemust. Näiteks võib läbi varruka mõõtes osutuda tulemus kuni 50 mmHg tegelikust kõrgemaks. Sellest piisab, et hinnata kõrgvererõhutõve varajases järgus inimese seisundit märksa ohtlikumaks: võib näida, et inimene on infarkti või insuldi äärel. Täis põiega mõõtes võib tulemus osutuda 15 mmHg ja mõõtmise ajal rääkides kümme mmHg tegelikust kõrgemaks.
Väikese vea suur mõju
USA teadlaste uus uuring osutab, et pahatihti mõõdetakse arsti juures vererõhku nii, et inimese käsi paikneb südamest madalamal. See võib kergitada inimese ülemist vererõhku 4–10 mmHg. Ehkki vahe võib näida väike, piisab sellestki, et mõni patsient satuks valesse vererõhutaseme kategooriasse.
Uuringu autorid oletavad, et selliseid väärmõõtmisi tuleb ette piisavalt sageli, et kõrgvererõhutõbe võiks pidada ülediagnoosituks. Töörühma hinnangul võib USA-s olla suisa 54 miljonil inimesel ekslikult pandud kõrgvererõhutõve diagnoos – kõik lihtsalt vale käeasendi tõttu.
Autorid järeldavadki, et kui mõõtes ei kasutata õiget käeasendit, võib see viia kõrgvererõhutõve olulise ülediagnoosimiseni. Samuti võib seetõttu jääda liiga palju patsiente jälgimise alla ja paljudele neist määratakse tarbetu ravi.
Käsi laual, süles või küljel?
Uus uuring on kooskõlas varasemate andmetega, mis osutavad samuti valest käeasendist tingitud mõõtmisvigadele. Küll aga eristub uus töö selle poolest, et tüüpilised valed käeasendid prooviti seekord kuldstandardit jälgiva katsega läbi.
Uuringu jaoks mõõtsid autorid 133 ja keskmiselt 57-aastase inimese vererõhku. Kõigi uuritavate vererõhku mõõdeti nelja käeasendi korral – seejuures tagati, et kõik ülejäänud õige mõõtmise nõuded oleksid täidetud.
Ühel juhul hoidis inimene mõõtmise ajal kätt õigesti laua peal. Teisel juhul oli käsi mõõtmise ajal valesti inimese süles. Kolmandal juhul hoidis inimene kätt mõõtmise ajal vääralt külje peal. Kui kõik uuritavad läbisid esimesed kolm asendit juhuslikus järjekorras, siis neljandaks mõõdeti kõigi vererõhku uuesti nii, et nende käsi toetus lauale õigesti. Igal uuritaval mõõdeti vererõhku kokku 12 korda.
Olenemata mõõtmisasendist palus töörühm uuritavatel esmalt matkida jalutuskäiku arsti juurde. Uuritavad kõndisid kaks minutit ringi ja istusid siis rahulikult viis minutit enne mõõtmist valitud mõõtmisasendis. Enne mõõtmisasendi vahetamist paluti uuritavatel jälle kaks minutit kõndida ja viis minutit uues asendis istuda.
Kui kõik mõõtmised tehtud, võrdles töörühm eri asendites saadud tulemusi. Täpsemalt huvitas teadlasi, kuidas erineb kahe lauale asetatud käega mõõtmise tulemuste vahe igal uuritaval nende tulemuste vahest sülle või küljele asetatud ja lauale asetatud käe võrdluses. Kahe lauale asetatud käe mõõtmistulemused näitasid inimese vererõhu loomulikku varieerumist. Võrdlustest sülle või küljele asetatud käega selgus aga kummastki asendist tingitud mõõtmisviga.
Kahe laualt võetud mõõtmise tulemuste vahe oli inimestel võrdlemisi väike. Keskmiselt erines nende ülemise vererõhu tulemus 0,21 mmHg ja alumise oma 0,09 mmHg võrra. Seevastu mõjutasid valed käeasendid mõõtmistulemust oluliselt. Sülle asetatud käelt mõõtes olid nii ülemine kui ka alumine vererõhk inimestel keskmiselt neli mmHg kõrgemad. Küljel hoitud käest mõõtes oli ülemine vererõhk keskmiselt 6,5 mmHg ja alumine keskmiselt neli mmHg kõrgem.
Uuritavate seas oli umbes 36 protsenti inimesi, kelle vererõhk osutus mõõtes liiga kõrgeks. Nendel kergitas vale mõõtmisasend vererõhu eriti kõrgeks: võrreldes lauale asetatud käega osutus vale asendi korral nende ülemine vererõhk umbes üheksa mmHg laualt mõõdetust kõrgemaks.
Uuringu autorid oletavad, et kui käsi asetada südamest madalamale, võib vererõhk tõusta lihtsatel füsioloogilistel põhjustel. Näiteks võivad vererõhku mõjutada suurem gravitatsiooniline tõmbejõud, veresoonte ahenemine selle korvamiseks ja lihaste kokkutõmbumine. Töörühm oletab, et arstid ja õed kasutavad valesid mõõtmisvõtteid kehva teadlikkuse, väljaõppe või varustuse tõttu. Nad kutsuvad üles vererõhu õigele mõõtmisele tervishoiutöötajate väljaõppes rohkem tähelepanu pöörama.
Uurimus ilmus ajakirjas JAMA Internal Medicine.
Toimetaja: Airika Harrik