Kassid on vedelikud – seda vähemalt internetis levinud pilavideote andmetel, kus lemmikud ukse alt läbi lipsavad, end lillevaasi peidavad või imeväikestest aukudest sisse poevad. Kas aga kassid ise peavad end vedelikulaadseteks olevusteks, kes pääsevad läbi sisuliselt igast uksest ja aknast? Milline on kasside teadlikkus iseenda kehast? Nüüd võttis rühm Ungari teadlasi küsimust uurida, vahendab Science News.

Etoloog Peter Pongracz Eötvös Lorandi ülikoolist ja kolleegid külastasid selleks mitut Budapesti lähistel asuvat majapidamist. Varem on Pongracz näidanud, et nagu koeradki, loevad kassid hästi inimese kehakeelt ja saavad aru kui inimene millelegi sõrme või pilguga osutab. Teda huvitas, kas hiirekeldrid loevad sama osavalt iseenda keha.

Mõne aasta eest tegi ta sel teemal uuringu koerte kohta. Selleks tõi tema töörühm erinevat tõugu koeri ruumi, mille poolitas puitpaneelist ristkülikukujulise ja muudetava suurusega uksega kaheks alaks. Koerad istusid ühel pool ja omanikud teisel pool ust. Kui omanikud koeri hüüdsid, püüdsid koerad uksest läbi pääseda. Suureks tõmmatud uksest jalutasid koerad otse läbi. Kitsendatud ukseavast tõrkusid kutsud aga läbi pugemast. Pongraczi sõnul viitab see, et koerad saavad omaenda kehamõõtudest hästi aru.

Kasside uurimine osutus keerulisemaks. Kuna ühes Pongraczi varasemas laborikatses põgenes üks kass õhušahti kaudu, otsustas etoloog uurida loomi seekord koduses keskkonnas. Katse ülesehitus oli sarnane nagu kortelgi. Seekord tõkestas Pongracz loomade tee paksu papitükiga, kuhu oli kassidele ainsaks läbipääsuks lõigatud nelinurkne auk. Kassid istusid ühel pool papitükki ning omanikud meelitasid neid teiselt poolt mänguasjade ja maiustega. Isegi sel juhul polnud aga osa kasse huvitatud august läbi ronima.

Lõpuks tegi katsed läbi 30 kassi. Ühes katseseerias paistsid hiirekeldrid olevat oma kehakujust teadlikud. Kui papi sisse lõigatud auk oli mugava laiuse ja kõrgusega, jalutasid loomad sealt kohemaid läbi. Kui avause laius jäeti samaks, aga kõrgust vähendati, hakkasid kassid kõhklema. Pongracz oletab, et kiisud võisid pidada oma turja sellise ettevõtmise jaoks liiga kõrgeks.

Erinevalt koertest läksid kassid siiski esmase kõhkluse järel ka väiksemast august läbi. Lõpuks pressisid nad end läbi isegi nende kehast poole madalamast august. Pongraczi sõnul ei andnud kassid erinevalt koertest kunagi alla.

Kitsus kassi ei heiduta

Ühes kassikatses kahandas Peter Pongracz üksnes papitükis oleva ava laiust, jättes kõrguse kasside jaoks mugavaks. Nüüd selgus, et kui tahes kitsaks avaus ka ei jäänud, ei kõhelnud kassid sealt läbi pugemast. Äärmisel juhul oli avast järel vaid kasside kehaga võrreldes poole kitsam pilu. Sellises olukorras ei ilmuta kassid Pongraczi sõnul enam kehateadlikkust, vaid käituvadki sisuliselt vedelikena.

Uuringuga mitte seotud Moskva psühhoanalüüsi instituudi psühholoogi Ivan Hvatovi sõnul võib hiirekeldrite käitumist seletada osalt lihtsalt nende kehaehitus. Kuna koera keha nii palju ei paindu, mõtlevad kutsud enne august läbi pugemist oma mõõtudele rohkem. Kassid meenutavad seevastu piltlikult öeldes rohkem plastiliini ja peavad oma keha suurusega arvestama vaid teatud juhtudel.

Veel pole selge, mida leid kasside mõttemaailma kohta ütleb. Inimlastel areneb teadlikkus oma kehast välja umbes samal ajal, kui nad hakkavad rääkides iseendale viitama. See osutab, et kahe eneseteadlikkuse vahel võib olla seos. 

Niisiis ei usu Hvatov, et kassid enne klaasanumasse pugemist kuidagi selle üle järele mõtleksid. Küll aga arvab ta, et uuest uuringust võiks olla kasu kassidele mõeldud põnevamate mängupaikade loomisel – kodune keskkondki saaks olla loomade jaoks ohutum.

Teadustöö ilmus ajakirjas iScience.