Virginia osariigis asuva James Madisoni Ülikooli teadlased uurisid 12 aasta jooksul enam kui 500 000 Washingtoni ja Kansas City äikesetormi kohta kogutud andmeid. Nad leidsid, et peenete osakeste ehk aerosoolide hulk õhus oli üldiselt seotud välgulöökide arvuga. Mida rohkem neid õhus oli, seda sagedamini lõi ka välku, vahendab ScienceAlert.

Uuringu avaldanud teadlaste sõnul toimib saaste piksetuumana. Tõusvasse õhuvoolu sattuvad peenosakesed hajuvad pilve sattumise järel tõusvate ja langevate õhuvoolude tõttu laiali. See eraldab samal ajal elektrilaenguid, põhjustades sedaviisi rohkem välgulööke.

Teadlased uurisid eraldi kuni 2,5-mikromeetrise ja kuni 10-mikromeetrise suurusega osakeste sisaldust keskkonnas ning võrdlesid neid äikesetormide intensiivsusega. Tulemuste põhjal oli osakeste hulgal pilves suurem mõju kui nende suurusel.

Samuti märkasid teadlased midagi veelgi eriskummalist. Kuigi andmed näitasid, et rohkem osakesi tähendas üldiselt rohkemate välgulöökide arvu, siis teatud kontsentratsioonini kasvades hakkasid need hoopis välgu esinemissagedust pärssima. Ilmselt kahanes sellega ka tormi energia. Niisamuti täheldasid uurijad, et kui atmosfääris on kõrgema temperatuuri ja niiskuse tõttu rohkem energiat, on õhusaastel välgulöökide esinemissagedusele tugevam mõju.

Järgmise sammuna soovivad teadlased uurida seost ka mujal maailmas. Samuti tuleks teha samal ajal rohkem eri mõõtmisi, et näha, kuidas aerosoolid äikesetorme täpselt mõjutavad avaldavad. Uuring toob siiski välja, et olenemata sellest, kuhu maailmas minna, suudab linnasaaste ilmselt äikesetorme tugevdada.

Teadusartikkel ilmus ajakirjas Atmospheric Research.