Vaikse ookeani metallimügarikud toodavad tumedat hapnikku
Vaikse ookeani põhjas laiuvatel tasandikel lebavad metallimügarikud toodavad pilkases pimeduses ja ilma elusorganismide abita hulgaliselt hapnikku, viitavad süvameres tehtud uuringud. Töö vihjab ühtaegu, et molekulaarse hapniku olemasolu pole ilmtingimata märk elust ja mügarike kaevandamisel võib olla merepõhja ökosüsteemidele arvatust veelgi suurem mõju.
Rahvusvaheline töörühm eesotsas Andrew Sweetman Šoti mereteaduse ühendusest tegi katseid Clarion-Clippertoni tsoonina tuntud piirkonnas (CCZ). Umbes 3000–6000 meetri sügavusel Mehhiko ja Hawaii vahel laiuvatel tasandikel leidub rohkelt peamiselt raua- mangaanioksiididest koosnevaid metalseid mügarikke. Lisaks leiab mügarikest koobaltit, niklit ja haruldasi muldmetalle, mis on olulised elektroonikatööstuse jaoks, akude tootmiseks ja teiste rohetehnoloogiate kasutuselevõtuks. Nõnda hellitavad riigid ja ettevõtte nende kaevandamisest.
Sweetmani ja ta kolleegide uuringutest tuleb välja, et kartulisuurused mügarikud võivad olla olulised kohalike ökosüsteemide jaoks. Töörühm kasutas uuringute tarbeks kambrikestest koosnevat katseseadet, millega saab osa ookeanipõhjast ülejäänud maailmamerest eraldada. Tüüpiliselt hakkab vee hapniku sisaldus seepeale vähenema.
Sweetman leidis mitmel aastal mitmes kohas mõõtmisi tehes, et Clarion-Clippertoni tsoonis võis näha vastupidist trendi. Hapniku suhteline sisaldus hakkas seal hoopis kasvama, tõustes kohati isegi ookeani pinnakihi hapniku sisalduseni. Tulemus oli sedavõrd üllatav, et töörühm kahtlustas esialgu sensoririket.
Mustri kordudes pidid nad aga oma esialgseid kahtlusi ümber hindama. Ajakirjas Nature Geoscience ilmunud töös järeldavad nad, et hapnikku toodavad metallimügarikud. Mügarike pinnale kuhjuv elektrilaeng näis olevat kohati piisavalt suur, et lõhustada merevett vabaks hapnikuks ning vesinikgaasiks või üksikuteks prootoniteks.
Mügarike pinda mõõtes leidis Sweetman, et pinge erinevused küündisid kuni 0,95 voldini. Sellest jääb vee molekulide lagundamiseks väheseks, kuid töörühma sõnul võivad tekkida suuremad pinged samamoodi, nagu saab mitmekordistada akude pinget, ühendades kaks akut jadamisi.
Uurimusega mitte seotud teadlaste sõnul on tööl mitu järelmit. Hakatuseks on seni arvatud, et aeroobse ehk energia hankimiseks hapnikku kasutava elu tekkele peab eelneva fotosünteesivate organismide olemasolu. Sweetmani avastus näitab seevastu, et hapnikku tekib ka sügaval meres, kus on fotosünteesiks liiga vähe valgust.
See näib andvat ühelt poolt Maal aeroobse elu tekkeks rohkem võimalusi. Samas tähendab hapniku anorgaaniline päritolu, et molekulaarse hapniku olemasolu mõne Päikesesüsteemi-välise planeedi atmosfääris pole ilmtingimata märk elust.
Keemikud loodavad seevastu, et mügarikud võivad anda vihjeid tõhusamate katalüsaatorite loomiseks, mis hõlbustaks veest vesiniku tootmist.
Samal ajal tõstatab leid looduskaitselisi ja eetikaküsimusi. Riikide seatud kliimaeesmärkide täitmisel mängib olulist rolli muu hulgas transpordi elektrifitseerimine, mille jaoks napib loodusvarasid. Ettevõtted ja riigid on lootnud saada leevendust Clarion-Clippertoni mügarike kaevandamisest. Sweetmani tulemused viitavad aga, et see annaks seal elavatele hapnikust sõltuvatele organismidele arvatust veelgi suurema hoobi.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa