Näiteks kui ta haarab kätte punapõsise õuna, siis läheb meil tihtilugu täppi oletus, et järgmiseks lööb ta hambad selle õuna sisse.

Selliseid usaldusväärseid ennustuslikke järeldusi võimaldavad meil teha erilised ajurakud, niinimetatud peegelneuronid, mis aitavad meil elavalt ette kujutada, mida teine inimene nii käitudes, nagu ta käitub, mõtleb ja tunneb. Piltlikult öeldes asetame me end mõttes ta kingadesse.

Itaalia teadlaste värskest uuringust ilmneb, et peegelneuronite laenglemisele tuginev teise inimesse sisse elamise võime on täiesti olemas juba mõneaastastel lastelgi.

Giacomo Rizzolatti Parma Ülikoolist, kes on ka peegelneuronite omaaegne avastaja, tegi koos kolleegidega katseid kolme- kuni kuueaastaste laste peal.

Lastel paluti aeg-ajalt kätte võtta kas toidupala või paberitükk ja asetada see kaussi. Peale selle said katselapsed jälgida ka teist inimest, täiskasvanut, kes samuti võttis aeg-ajalt kätte kas toidupala või paberitüki ja asetas selle kaussi.

Laste suus oli väike andur, mis andis teadlastele märku, millal suupõhjas paiknev lõua-keeleluulihas, mis tegeleb suu avamisega, kergelt liigahtas ja millal oli paigal.

Mõõtmine näitas, et kui laps haaras toidupala, liigahtaski lõua-keeleluulihas kergelt. Paberi kättevõtu puhul lihas seevastu ei liigahtanud.

Sama juhtus siis, kui toitu või paberit tõstis teine inimene: kui tõstis toidupala, siis lapse lihas liigahtas, kui paberit, siis mitte.

Siit järeldub, et katselapsed elasidki teise inimese vaatepunkti päris hästi sisse ja nende peegelneuronid toimisid.

Tõsi, kolme- kuni kuueaastastel lastel algas lihaseliigahtus sekundi murdosa hiljem kui kuue- kuni üheksaaastastel lastel, kellega oli samasuguseid katseid tehtud varem.

Uuringuga, mille tulemused on avaldamist leidnud Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, sai selgemaks, kuidas peegelneuronite funktsioon, mis on isiku sotsialiseerumise tähtis alus, lastel areneb.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.